Peaaegu viis aastat tagasi Eestisse kolinud kuumavereline Pablo Evens üllatab, kui ütleb, et armastab Eestit rohkem kui oma sünnimaad. Võiks ju arvata, et Lõuna-Tšiilist pärit mees armastab üle kõige päikest ja sooja, aga Pablo on enda sõnul vaikselt muutunud eestlaseks, kes naudib talisuplust ja imestab kuuma suve üle. 

Pablo, sa õppisid ülikoolis juurat, aga siin Eestis töötad hoopis turunduses. Advokaadi ametit peetakse ju väga auväärseks, mis sinu juura karjäärist sai?

Pärast õigusteaduskonnas õppimist avastasin, et see eriala ei meeldi mulle. Nii asusin hoopis müügimehena tööle Tšiili Admiral Marketsi osakonnas. Sealt leidsin tee turundusse, kuna mulle anti mõned valdkonnaga seotud ülesanded. Mulle meeldisid need väga ja sealtpeale teadsin, et see on see, mida ma teha tahan. Nii ma siis alustasin päris alumiselt pulgalt, õppides ja uurides turunduse kohta. 

Mingil hetkel otsustasin pakkida oma seljakoti ja tulla Euroopasse. Esimesed kuud elasin Taanis Kopenhaagenis, kus mulle pakuti vabakutselise tööd turunduse vallas. Mõne kuu möödudes pakuti ametikohta Eesti Admiral Marketsi osakonnas. Seega, sellest saab varsti viis aastat, kui ma Eestisse tulin. Töötasin siin alguses Admiral Marketsis, kuid ühel hetkel pakuti mulle võimalust liituda IuteCrediti meeskonnaga.  

Seega, enne Eestisse tulemist oli sul pehme maandumine Taanis. Kui erinev on elu Eestis võrreldes Lõuna-Ameerika ja just Tšiiliga?

See on üsna erinev. Lõuna-Ameerika inimesed on ilmekamad. Nad on teatud viisil emotsionaalsemad või õnnelikumad just ses osas, kuidas nad end väljendavad. Kuid me oleme ka üsna kaootilised.

Siin Eestis on kõik ilus. Paljud asjad on korras ja struktureeritud. Selles osas on kõik üsna lihtne. Asjad toimuvad oma ettenähtud ajal. Ühistransport on tegelikult suurepärane, kuigi siinsed inimesed ei usu seda. Elukvaliteet on palju kõrgem just selliseid asju arvesse võttes nagu tasuta haridus, tasuta tervishoid ja kõik muu.

See on täiesti erinev sellest, mis meil Lõuna-Ameerikas ja konkreetselt Tšiilis üldiselt on. Mulle isiklikult meeldib siin väga. Kogu kontseptsioon digitaalsest riigist, kus paberimajandust napilt eksisteerib, on imeline.

Kas sa kirjeldad Eestit nii ka oma perele ja sõpradele, kes elavad Tšiilis või mõnes teises maailma nurgas?

Jah, muidugi. Ma räägin alati kõigile, et Eestis ei pea ma kunagi kooli eest maksma. Ma ei pea muretsema selle pärast, et säästa raha ülikooli õppemaksuks.

Mõned sellised asjad on vähemalt Tšiilis väga erinevad. Sa saad ülikooli minna, kui oled erakooli lõpetanud. Kui ei ole, siis enamasti on päris raske hakkama saada. Siin on riigikoolid tasemelt ikka üsna head.

Sama on tervishoiuga. Käisin paar päeva tagasi arsti juures, pidin paar analüüsi andma ja maksin selle eest vaid viis eurot. Tšiilis maksad, ma isegi ei tea enam kui palju, aga seal nõuab arsti juures käimine pungil rahakotti, sest enamik häid teenuseid on erastatud ega ole kõigile taskukohased ja kättesaadavad.

Enne turundusse sukeldumist tegid sa väga palju erinevaid töid. Räägi mulle sellest ajast natuke?

Õigusteaduse lõpetamise ja müügiesindajana alustamise vahel oli periood, kus olin köögis kokk, siis baarmen ja kelner. Kui ma Taanis elasin, koristasin kortereid. Kopenhaagenis töötasin mõnda aega ka giidina. Olin toidukuller, seega võib öelda, et olen natuke kõike teinud.  

Aga mis töö on see, mida sa praegu teed? 

Praegu olen IuteCrediti peakontoris Tallinnas veebiturunduse juht. (Performance Marketing Manager) Oma töös pean olema kindel, et meiepoolne turundusplaan toimib ja kõik sujub. Meie töös on vaja, et arvud vastaksid tegelikkusele. Kuid viimasel ajal on palju tegeletud igasuguste väiksemate projektidega, uute veebisaitidega. Palju on igapäevast suhtlemist riikidega, kus IuteCredit tegutseb. Seega käib pidev omavaheline suhtlus. Samas püüame detsentraliseerida nii palju kui võimalik ja anda teistes riikides tegutsevatele turundusosakondadele teatud vastutuse nende riikide eest, kus nad töötavad.

Milline ettevõte on IuteCredit sinu silmis? Mille poolest IuteCredit sinu meelest teistest ettevõtetest erineb? 

Mina isiklikult hindan väga seda meeskonda, kellega ma koos töötan. Meil on tõesti mõnus õhkkond ja mulle tundub, et me naudime kõik seal töötamist.

Minu jaoks oli otsustav, mil mulle sai selgeks, et mulle väga meeldib siin töötada, pandeemiaaeg, mil me kasvasime palju. Meil olid selleks aastaks ülimalt suured eesmärgid. Ja äkki hakkas korraga palju juhtuma. Tuli kriis ja palju teistes ettevõtetes olnud inimesi kaotas töö.

Mäletan, kui IuteCreditis öeldi, et siin ei kavatseta loobuda mitte ühestki inimesest. Me kõik tõime selle nimel väikeseid ohvreid, palka vähendati mõneks ajaks, kuid kõigil oli kindel töökoht olemas. 

Minu jaoks oli see arusaamine, et juhatus näeb vaeva ja mõistab, et iga töötaja on väärtuslik, väga oluline. Siin ei suhtutud inimestesse kui lihtsalt numbritesse, millega kalkuleerida. 

Ka Ukraina sõja alguses tulid ettevõtte juhid väga kiiresti välja selge sõnumiga, et meie usume Ukraina rahva vabadusse ja abistame neid rahaliselt. Ma arvan, et mitte kõikide ettevõtete juhtkonnas ei ole nii suuremeelsed inimesed, nagu IuteCreditis. Tarmo (Tarmo Sild, IuteCrediti tegevjuht – toim.) ja teised inimesed on siin sellised, kes ei karda olla nemad ise ja näidata, mida nad usuvad ja millised on nende väärtused.

Ma ei ole alati poliitiliselt kõige korrektsem, sest ma räägin palju ja kipun mõnikord ütlema asju, mida ei tohiks, kuid ma eelistan inimesi, kes on tõelised ja ausad. Ja siin on sellised inimesed, kes on üsna otsekohesed, ja just see on miski, mida ma nendega koos töötades naudin.

Räägime lähemalt elust Eestis. Kui jätta välja kõik, mida sa juba ütlesid, siis mis sulle Eestis meeldib? Ja millised inimesed on eestlased? 

Mulle meeldib siinse elu stabiilsus ja võimalus laskuda lihtsalt rutiini. Siin on lihtne elada head elu. Kuigi võib-olla see kõlab veidi halvasti, sest ma tean, et mõned inimesed on praegu tõesti hädas inflatsiooni ja muuga, aga mul on hea elu. Ma tean, et kahjuks kõigil seda pole, aga üldiselt on see üsna stabiilne riik.

Eestlased on huvitavad inimesed. Te olete poliitiliselt väga korrektsed. Kuigi see on mõnikord naljakas, sest teile ei meeldi liiga palju vaielda. Ja te võtate aega, et mõelda, mida te täpselt ütlete. Aga üldiselt on inimesed siin väga sõbralikud ja rahulikud.

Ma olen tegelikult armunud sellesse rutiini ja stabiilsusesse, mis elu siin pakub. 

Ja lumi … minu jaoks ei ole külm ilm mingi probleem. Olgu väljas +35 kraadi või -20 kraadi, neil mõlemal on oma võlu. Suvel meeldib mulle sõpradega väljas grillida või piknikku pidada. See on kõige hämmastavam asi üldse.

Aga talvel käin talisuplemas ja naudin seda väga. Nii et ilm, olgu milline tahes, pole minu jaoks probleem.

Kas sulle meeldib talisuplus?

Jah. Proovisin seda koos paari sõbraga Tšiilist. Üritasime seda teha vähemalt kaks või kolm korda kuus nädalavahetusel.

Nii et teil on koht, kus talvel suplemas käite?

Avastasime eelmisel talvel, et Noblessneri piirkonnas on selline koht. Ma täpselt nime ei mäleta, aga me käime seal, sest neil on saun. Nii et see on tavaliselt koht, kuhu me üritame minna. Ja kui meil käib inimesi teistest riikidest või linnadest külas, siis me viime nad sinna.

Oled ju ometi pärit Tšiilist, soojaga harjunud, aga armastad siinset külma?

Kasvasin üles linnas, kus sajab 10 kuud aastas. Nii et tegelikult polegi seal nii soe. Hiljem elasin Tšiili pealinnas ja seal on septembrist märtsini kogu aeg 20–30 kraadi ehk pool aastat on üle 20 kraadi, nii et päris mõnus. Temperatuur ei läinud seal kunagi alla 0. Nii et jah, mulle meeldib soojus. Kuid ma hakkan ka selle Eesti ilmaga juba väga harjuma. See suvi oli minu jaoks raske. Olin üks neist, kes imestas +35 kraadi üle ja pidas seda liiga palavaks. Ma olen muutunud eestlaseks, kui küsin, et miks on siin 35 kraadi. (Naerab.)

Nüüd teame, milline on sinu talvine lemmik supluskoht. Aga kas sul on Eestis lemmikkohti veel?

Olen üsna sotsiaalne inimene ja mul on palju sõpru. Minu jaoks on üks selline koht, kus saan lõõgastuda, restoranis käia, napsu võtta nii suvel kui talvel Telliskivi kant Tallinnas. 

Teine koht, kus veedan suurema osa oma ajast, kui ma just tööl ei ole, on jõusaal nimega Tallinn CrossFit. Tegelen CrossFiti ja tõstespordiga ning käin seal vähemalt neli korda nädalas. 

Aga kas on midagi, mis sulle Eestis ei meeldi? Või mis on olnud kõige raskem asi, millest tuli siia kolides üle saada?

No talviti kipuvad eestlased muutuma vähem aktiivseks. Nad püsivad kodus, ei taha väga midagi teha. Ma ei ole inimene, kellele meeldib palju kodus olla. Nii et need on hetked, mis mulle tegelikult ei meeldi. 

Ja pimedus kindlasti, see on ainus, mis mind tõsiselt tapab. Ma ütleksin, et novembrist veebruarini, kui veel pole jõulutulesid ja kui need on juba maha võetud, on need ainsad hetked, mis teevad mulle haiget. 

Ja mägesid igatsen. Olen pärit Tšiilist, kus on 3000–4000 kilomeetrit mägesid. Siin pole midagi.

Aga kas sa oled Eesti ainsal mäel käinud?

See pole mägi, see on küngas. Ma tean, et eestlased on selle üle nii uhked. Te teate täpselt, kui kõrge see on ja kui selle arvuga eksida, siis te hakkate kohe parandama. (Naerab.)

Räägime Eesti toidust. Kas see maitseb sulle või on see midagi, mis on sulle ikka pisut võõras ja teistmoodi? 

Eesti toit on riigi olude tulemus. Olen poliitkorrektne, sest saan vähemalt traditsioonilisest Eesti toidust aru. See on ülikülm maa, kaugel kõigest. Asjade kasvatamine on üsna raske, nii et loomulikult tuleb kasutada seda, mis on saadaval, nagu näiteks kartul, porgand ja kapsas. See kõik on mõjutatud lähiriikidest. Aga üldiselt mulle ei meeldi Eesti toit. 

Isegi kui Tšiilis ei ole ehk nii palju huvitavaid toite, on Ladina-Ameerika üks suur maitseelamus, kus on palju erinevaid toite, vürtse, puuvilju, kala ja kõike muud. Siin on nii, et teil oli natuke midagi ja te tegite, mida suutsite. 

Kas sa näed end Eestis pikemas perspektiivis elamas ja siin ka ehk lapsi kasvatamas? 

Jah, ma juba tean, et see on minu riik ja ma jään siia. Otsustasin juba paar aastat tagasi. Mõtlesin kogu aeg, et elan siin oma töö pärast, siis arvasin, et elan siin suhte tõttu. Lõpuks sain aru, et kumbki neist ei olnud minu jaoks põhjus. 

Ma lihtsalt elan Eestis, sest ma naudin oma elu siin ja see kõik meeldib mulle väga. Ma ei näe ennast elamas Tšiilis või mõnes teises riigis. Minu jaoks on Eesti tõesti see koht, kus tahan vananeda ja pensionile jääda. Ja siis pärast pensionile jäämist lähen ehk, nagu paljud eestlased, soojemasse riiki.