Detsember on saanud teenitult külge tarbimiskuu sildi. Vähe sellest, rahvale pakutakse lahkelt võimalust võtta järelmaksu ja nagu taevast sülle sadanud võimalusena küsitakse esimest tagasimakset alles mitme kuu pärast. Nii võibki juhtuda, et inimene laenab jõuludeks näiteks tuhat eurot ja avastab siis äkki, et näpud on põhjas ja võlg kaelas. 

IuteCrediti riskijuhi Tarvo Rahumägi sõnul on nende kliendid reeglina hea maksekäitumisega ja seda ka koroonakriisi ajal – umbes 90 protsenti laenudest on kuni 30-päevase viivitusega makstud. 

Kuid oma varasemates ametites, kus Rahumägil tuli võlanõudjana Eesti klientidega rohkem kokku puutuda, kuulis ta igasuguseid kummalisi vabandusi, miks laenu ei saa tagasi maksta. 

Loomulikult on Ansip kõiges süüdi

“Kõige naljakamad vabandused, mida kohanud olen, on alati need, kus inimesed räägivad, kuidas riik on süüdi. Omal ajal oli ka Ansip süüdi selles, et neil võlad tekkisid,” tõi Rahumägi näiteid.

Võlgadega tegeledes koostatakse ka ülevaateid, et aru saada, miks võlg tekib. “Kui võlga lahendama hakates küsime, et mis põhjus on, siis see küsimus ei anna tegelikult suurt midagi, sest inimesed räägivad väga palju udujuttu. Neil on häbi öelda tegelikke põhjuseid ja siis nad räägivad lihtsalt midagi kokku, et midagi vastata. Seega ma olen näinud, et seda ei saa võtta tõena.”

Mõned on olnud väga suured luuletajad ja räägivad matustest ja millest kõigest veel. “Nad ütlevad, et keegi suri ära, aga tegelikult ei surnud keegi ära. See on tegelikult üldse kole teema vabanduseks, aga inimesed teevad seda,” hurjutas Rahumägi.

Siiski ei lähe kõik võlgnikud vabandustega nii äärmustesse. Vabandusi leitakse muidugi igasuguseid ja nii tulebki võlgnikule selgitada, et probleem algab ikka temast endast ja võlanõudja pole selleks, et teda kiusata.  

“Ma ei taha ju ka sellega tegeleda. Aga samas on põhjus olemas ja sellega tuleb tegeleda. Selline teiste süüdistamine on naljakas. Kuni muidugi selleni välja, et miks te mulle üldse laenu andsite. Kas te siis üldse ei vaata või kuidas tohib üldse Eesti vabariigis inimestele laenu anda sellistel tingimustel, et nad ei jaksa tagasi maksta.”

Rahumägi sõnul on võlgade tekkimise juures tihti probleemiks, et lepinguid ei loeta läbi – asi on vaja kiiresti ära osta või raha on vaja kohe kätte saada. Lepinguid loetakse hiljem ja siis ongi teised süüdi. 

“Miks te pressisite selle raha mulle kaela” 

Hooajaliste laenu- ja järelmaksukampaaniate kohta on Rahumägi kuulnud, kuidas hätta sattunud inimesed süüdistavad laenuandjat, et miks seda raha talle siis üldse peale pressiti. “Meie laenuandjatena ikkagi eeldame, et inimene on adekvaatselt hinnanud oma laenuvõimalusi ja kalkuleerinud,” sõnas ta.

Paraku on meie tarbimisühiskonna taagaks see, et inimesed tahavad pidevalt uusi asju. “Sa saad küll jah praegu nüüd ja korraga rohkem osta, aga tagasimaksete osas tuleb lihtsalt natuke arvutada, kas igakuised tulud ja kulud ikkagi klapivad.” Rahumägi sõnul on seda lihtne öelda, aga reaalsus on ikkagi teine. 

Aastat kokku võttes tõdes ta, et kehtib ju ütlus, et ära mine uude aastasse vanade võlgadega. Ka IuteCredit saadab oma võlgnikele sõnumi, et nad pakuvad võla tagasimaksmisel allahindluseid, et probleem vana aasta sisse maha jätta. 

Käte väänamine jääb 90ndatesse

Rahumägi märkis veel, et inimestel on siiani arusaam, et võlga sisse nõudes võidakse teha kõike. Võib väänata käsi, peksta ja piinata. Tegelikult ei kohta tema sõnul tänapäeval sellist asja kuskil ja pigem on tarbijad kõiksugu reeglitega kaitstud.

Ta meenutas, et luges hiljuti lehest lugu laenuärimeestest, kes lõid kõrvalärina inkasso. “Leht üritas luua kuvandit, et see justkui ongi äri mõte, et annad lollikestele raha välja ja siis piinad neid ja saad kõrvalsummasid ja et see justkui ongi sinu teenistus. See on tegelikult tont, mis on teistest aegadest üle toodud.”

Rahumägi sõnul võis selline olukord, kus demokraatia ja õigusriik ei kehtinud, olla 90ndate alguses, kui sai veel niimoodi toimetada. “Eks meilegi on seaduste järgi ju pandud kohustused. Kui me näeme juba puht matemaatiliselt, et inimene ei ole võimeline seda igakuist osamakset tasuma, siis me ei anna talle lihtsalt laenu ega rahasta tema ostu. Aga kunagi ei tea.”

Rahumägi sõnul võib näida, et kliendiga on kõik korras ja tema igakuistesse maksetesse mahub ka nende laen, aga tegelikult nad ei tea, mida teevad järgmised krediteerijad. “Kui nemad koormavad inimese ühel hetkel üle, siis kannatame meie ka,” tõi ta välja ühe ohu.

Rahatarkuse juures võiks rohkem õpetada kulude kontrollimist

Tarbijakaitseamet on kliendi kaitsja, kuid Rahumägi hinnangul kipuvad nemad pigem rõhutama, et tarbija ei pruugi adekvaatselt hinnata, mis on raha, sissetulekud ja väljaminekud. 

“Kogu aeg on jutt nagu tarbijat lollitatakse ja ärimehed, eriti siis laenuhaid, kasutavad igat võimalust, et lihtne inimene oma lõugade vahele tõmmata ja teda kiusata. Justkui see olekski meie eesmärk,” sõnas ta. Selle vältimiseks ongi kogu õigusloome tänaseks väga reguleeritud.

Küsimusele, kas inimeste rahatarkus on paranendud, vastas Rahumägi, et see muutub aina paremaks. Selgelt on seda näha siis, kui ühiskonnas on ilusad ajad ja pole ka suuri probleeme. Inimestel on tööd ning sissetulekud ja väljaminekud on kontrolli all.

“See toimib tänu sellele, et kõik on nii reguleeritud. Mitte inimene ei ole oma peas äkki targem. Ehk pisut seda ka, aga inimene on ikkagi inimene. Ta ei ole ratsionaalne vaid emotsionaalne olend ja teeb oma otsuseid paljuski vastavalt emotsioonidele.”

Emotsioone peavad talitsema regulatsioonid, mille tõttu ei ole näiteks võimalik laenata inimesele, kellel on juba probleemid. 

Eestis on viimastel aastatel palju räägitud rahatarkusest, aga Rahumägi hinnangul on rõhk liialt rikkaks saamise teooriatel ja õpikutel. Ta tahaks näha, et inimestele õpetatakse rohkem kulude kontrolli all hoidmist. “Tegelikult pole hullu midagi ja kui panna kokku see rumal tarbija, kes täna on tegelikult juba targem ja ka regulatsioonid, mis teda kaitsevad, siis see kõik koos toimib.”