Iga vanem soovib oma lapsele parimat. Selleks, et elus hästi hakkama saada, on vaja head haridust, seda teame me kõik. Vähem mõeldakse sellele, et noortele tuleks jagada ka rahatarkust. On ju seegi eluks hädavajalik, et osata oma rahaasjad joonel hoida ja kasumitki teenida. Kust selline teadmine peaks aga tulema, kui Eestis põhi- ega keskkoolis majandusõpet pole ja kodudes on rahady rääkimine mingil põhjusel tabu?

Investor ja koolitaja Kristi Saare on viimaste aastate jooksul umbes viiesaja koolitunni jagu keskkooliõpilastele suuremaid ja väiksemaid majandustarkuseid tutvustanud ning jõudnud üpriski sarnasele järeldusele, mida näitavad eesti rahva finantstarkust uurivad küsimustikud – oleme teoorias pigem tugevad aga finantsteadmiste rakendamises pigem ebakindlad ning ei oska olemasolevat teoreetilist baasi seostada oma hetkeolukorraga.

Saare sõnutsi on selle taga väga suur kogus kodus täiesti puutumata jäänud vestlusteemasid, mis sageli viib “Nii saab ka?!” stiilis heureka-momentideni.

Saare tegutsebki selle nimel, et noori suunata ning anda neile oskus oma rahaga ümber käia. Ta toob välja mõned praktilised harjutused vanematele, mille abil on võimalik väga lihtsa vaevaga oma laste finantsteadmiste baasi tugevdada. 

1. Teadvusta raha igapäevases elus

Rahast peaks rääkima juba väga väikeste lastega. Siinkohal pole üldse olulised summad, vaid lihtsalt selle tunnistamine, et raha on elu üks osa. Näiteks kui maksad mõnda arvet, siis selgitad, millega tegeled ja kui suur arve see on.

Abi on ka poe mängimisest, aitad lapsel poes sente kokku lugeda või kirjutad eelarvet nii, et laps seda näeb ja talle on võimalik selgitada, mis eelarve üldse on. Idee on lihtne – raha ei ole midagi salajast ja nurgatagust ning ühel hetkel lihtsalt hakkab kuskilt müstilisest kohast taskuraha tulema.

2. Ära kanna oma negatiivseid emotsioone üle

Rahaline seis ei pruugi alati kõige parem olla, ent arved on vaja maksta ja kohustused täita. Selline stress kumab väga selgelt olekust ja tegevustest läbi ning lapseni jõuavad kurjad vanemate sosistamised ja nähvamised, et “Raha ei ole!” ning “Raha on otsas!” ning “Jälle sa tahad mingit jama, me pean selle nimel ju pikalt tööd tegema!”

Selle tulemusena ei julgegi lapsed enam raha teemal küsida, sest ilmselt saadakse nende peale kurjaks. Kindel on see, et neile on ellu kaasa antud päris märkimisväärne kogus rahaga seotud negatiivseid emotsioone. Pigem tuleks lapsele rahulikult selgitada, miks võib mõnikord tekkida olukord, kus igapäevane eelarve on väga pingeline ja kõike soovitut osta ei saa.

3. Luba lapsel omaenda raha kogeda

Taskuraha on emotsionaalselt üpris laetud teema. On neid, kelle arvates ei tohiks taskuraha üldse anda ja neid, kes usuvad, et heade hinnete eest ei tohi lisaraha anda ning neidki kelle arvates tuleks toa koristamise eest tasuda.

Hoolimata sellest, mis põhimõttel, aga vähemalt põhikooli jõudnud noorele tuleks mingi taskuraha igakuiselt anda. Nii saab noor päris raha väärtust tunnetada. Isegi kui ta selle snäki ja joogi peale kulutab, on tal ikka see tunne käes – kui raha otsa saab, siis enne järgmist “palgapäeva” pole võimalik rohkem midagi osta.

Muidugi on mõistlik luua nn perepank, julgustada last osa raha säästma ning sellelt mingit “intressi” maksta, et kasvu oleks ka tunda.

4. Räägi asjade päris hinnast

Noortel pole pahatihti aimugi, mis üks või teine asi maksab, isegi mingit suurusjärku ei osata paika panna. Miks ei võiks aga laps teada, kui palju läks maksma toidukorv poes, kui suur on tema igakuine telefoniarve või millise hinnaga said ostetud uued sokid? Sageli ei räägita neist numbritest kartuses, et laps pahvatab selle info kuskil välja. No aga mida keegi selle infoga ikka peale hakkab, kui saab teada, et teisel on kaheksaeurone telefonipakett?

Päris summadest rääkimisest on ääretult palju kasu mastaabitunnetuse tekitamisel, et palju asjad üldiselt maksavad. Samuti väärtustunnetuse tekitamisel, et kui palju mingi rahasumma eest mingeid asju üldse osta saab.

5. Kaasa laps planeerimisse

Kuna eelarve ja raha planeerimine on mõlemad teemad, mille rakendamisega täiskasvanuelus hätta jäädakse, siis mida varem planeerimist harjutada, seda parem. Kõige lihtsam näide on poenimekiri. Arutad koos lapsega läbi, et mida üldse õhtuks süüa teha, siis teete koos ostunimekirja ning näiteks poes lasete lapsel valida ja vaadata, milline toode on odavam, milline kallim ning millist võiks valida.

Samamoodi võiks teatud vanusest lasta lapsel osaleda terve pere suuremate plaanide tegemisel. Olgu selleks siis remondi või reisi planeerimine. Igapäevaselt on palju erinevaid võimalusi praktilisi rahateemasid arutada. Täiskasvanud on lihtsalt nii harjunud kiirustades otsuste tegemisega, et selle peale ei tuldagi, et lapse pilgu läbi tekivad need otsused justkui lihtsalt õhust.

6. Pane tähele, mis lugusid lapsele räägid

Väga tihti kuulevad lapsed kodudes jutte, et ema-isa ülemus ei taha palka maksta, kiusab niisama või sunnib nõmedat tööd tegema. Laps teebki järelduse, et keegi, kellel on palju raha, kiusab tema vanemaid ning tundub muidu üpris nõme.

Eesti rahvakultuuriski on päris palju sellise tonaalsusega lugusid, et vaene aga nutikas talupoeg saavutab võidu kurja ja ihne mõisniku üle. Mida nende lugudega õpitakse? Kui me tahame, et laps õpiks mõistma raha kui töövahendit, plaaneerima tulevikuski head rahakasutust ning tal oleks ettevõtlik meel ja palju muud, siis need lood teda sellele teele ei aita.

7. Käitu oma sõnade järgi

Lapsed õpivad eeskujude järgi ning igapäevaselt näevad nad kõige rohkem oma vanemate tegevust. Seetõttu on finantstarkust omamoodi raske edasi anda – pead kogu aeg kõrvalt ka päriselt oma jutule vastavat elu elama.

Kui räägid lapsele, et raha tuleb säästa, siis tee seda ka ise. Kui räägid ettevõtlikkusest, siis leia endalegi kõrvalprojekt. Kui räägid lapsele, et kommidele ja tühjale-tähjale ei tasu raha kulutada, siis jäta ka ise nänn poes korvi panemata. Kui räägid hea töökoha otsimise vajadusest, siis vaata enda töösituatsioon üle, mitte ära kurda selle üle kodus.

Ära illustreeri “käitu minu sõnade, mitte minu tegude järgi” stereotüüpi, vaid ole see inimene, kes “elab seda, mida usub”. Ehk mida rohkem laps näeb sind igasuguseid asju ise tegemas ja mida rohkem sa oma tegevust selgitad, seda rohkem jääb neid õppetunde ka külge.

Kristi Saare soovitab mõelda järgnevatele lausetele ja mida teised sh sinu laps kõrvalt vaadates näevad – kas sa elad seda, mida usud?

• Kontrollin 100% oma rahalist olukorda ja saan seda vajadusel muuta.
• Ma mõtlen pigem sellele, kuidas sissetulekut suurendada, mitte ei muretse oma kulude pärast.
• Mul on pidevalt uusi mõtteid, kuidas oma sissetulekut suurendada.
• Ma usun, et rikkad inimesed on sinna jõudnud raske töö ja pingutamisega.
• Tunnen ennast rahast ja investeeringutest rääkides mugavalt.