Nii Punktide kui Bercman Technologiese rahakaasamist iseloomustab ühine joon — mõlemad olid hinnastatud kallilt, st rahasoov ehitati reaalse, õiglase väärtuse asemel üles tulevikulubadustele ja investorite usule nende suhtes. Varasemaid majandusaastaid iseloomustavate numbritega polnud aga kummagi aktsia hinnal mingit realistlikku seost. Emissioonide alamärkimine näitab, et ilmselt ka turult märkimishinna pealt aktsiaid juurde osta ei soovita ning see tähendab aktsiale pakkumise-nõudluse suhte pealt langust.

Olen alati uskunud, et oma raha välja käies pean vastu saama reaalse, juba täna käega katsutava väärtuse. Seda ka aktsiate puhul — maksan nii palju, kui ettevõte on väärt just nüüd ja praegu. Ambitsioonikatele tulevikuprognoosidele lootmine pole kunagi tundunud loogiline, kuivõrd tegemist on ettemaksuga: sisuliselt küsib juhtkond investoritelt raha, öeldes, et “kui te meisse piisavalt usute, toome me selle teile tagasi, kuid kui ebaõnnestume, riskite teie”.

Tegelikkuses ootan, et mul kui investoril lastakse kasvada koos ettevõttega, alustada tänase väärtuse juurest ning selle kasvades võidame sellest mõlemad. Mitte nii, et ettevõte teeb heal juhul minu rahaga teoks oma kasvuambitsioonid ja minu investeeringule tekib aktsia eest makstud väärtus alles siis, kui see õnnestub. Sisuline võit peitub tihti nulli jõudmises, sest kasv oli märkimisel hinda arvestatud. Halval juhul vastutan juhtkonna ebaõnnestumise eest aga oma rahaga, samas kui senised omanikud võtavad marginaalse või olematu riski.