Et meie nutitelefonid, sülearvutid, satelliidid ja ehted sisaldavad väikeses koguses kulda, ei tule ilmselt kellegi jaoks suure üllatusena. Samuti näeme kullatud esemeid nii kunstimuuseumis, jõuluehtena kuuse küljes, kirikutes kui ka söögilaual särava kaunistusena. Kõik see tõstatab huvitava küsimuse: kui me oleme pidevalt kullast ümbritsetud, siis kas ka inimese organismis võiks peituda kulda?
Organism koosneb erinevatest keemilistest elementidest
Arvatavasti ei teadvusta inimesed igapäevaselt, et puutume pidevalt kokku erinevate metallide ja mineraalidega. Näiteks sisaldab kraanivesi erinevaid metalliühendeid, sealhulgas näiteks tehnogeense päritoluga rauda, mille kogus sõltub suuresti piirkonnast ning mis muudab vee värvuse punakaks või pruunjaks. Samuti lõhnab joogivesi raua suurema sisalduse korral veidi teistmoodi kui tavaliselt.
Raud aga ei tee inimesele kurja, kuna meie organism koosnebki erinevatest keemilistest elementidest – rauda leidub meie organismis küll vähe – umbes 0,005% kogumassist – aga seda on rohkem kui näiteks räni või alumiiniumit. Kõige rohkem leidub inimese organismis mõistagi hapnikku – koguni 66%. Sellele järgnevad süsinik (ca 18%) ja vesinik (ca 10%).
Kas kulda on ka meie organismis?
See aga toob meid huvitava küsimuse juurde: kui inimese organismist võib leida erinevaid keemilisi elemente, siis kas nende seas võiks olla ka kuld? Jah, meie organismis leidub tõepoolest ka kulda.
Nimelt on teadlased välja selgitanud, et 70-kilogrammise kehamassiga inimese organism võiks sisaldada umbes 0,2 milligrammi kulda. Kui seda kogust endale visualiseerida ning kogu kuld organismist kokku koguda, tuleb appi võtta mikroskoop, sest tegemist oleks umbes 0,22-millimeetrise läbimõõduga kuubikuga. Seega peitub meie sees tõepoolest üks pisikene kullatükk!
Kas sellel väärismetallil on meie organismis täita ka mõni tähtis funktsioon? Kui aastaid ei osanud teadlased selle kohta midagi vastata, siis nüüd arvatakse, et kuld toetab meie liigeste tervist ning mängib olulist rolli ka füsioloogiliste protsesside puhul. Sellel on lihtne põhjus: kuna kuld juhib hästi elektrit, on avastatud, et tal on seesugune roll täita ka organismisiseste elektrisignaalide edastamisel.
Kulla sisaldust ei maksa tõsta
Siiski ei tähenda need põnevad faktid, et kulla sisalduse tõstmisel paraneks ka meie organismi igapäevaste funktsioonide toimimine või liigeste tervis. Vastupidi: kuld kuulub ühes alumiiniumi, arseeni, koobalti, pallaadiumi, hõbeda ja teiste omataolistega raskemetallide hulka, mida leidub nii toidus, vees kui ka õhus ning mille liigset organismi sattumist tasub pigem vältida.
Ehkki teatud raskemetallid täidavad meie organismis ainevahetuslikku rolli, muudab koguse suurenemine nad hoopis kahjulikuks – pidev raskemetallide tõttu saastunud keskkonnas olemine võib viia krooniliste haiguste tekkeni ning samuti on leitud, et neil võib olla negatiivne mõju meie vaimsele tervisele. Seetõttu võiksime olla igati õnnelikud ja rahul, et kulda leidub meie organismis võrdlemisi vähe – vastasel juhul ei saaks me teda ju imetleda ja kõikvõimalikesse vormidesse vermida.
