Kindlasti oled mõnda kunsti- või ajaloonäitust külastades märganud, et pea ühestki näitusesaalist või muuseumist ei puudu ka kuld. Kuid miks see ikkagi nii on ning mida kuld kunstimaailmas sümboliseerib?

Kilo kulda polegi nii palju

Üks peamisi põhjuseid, miks kullal on olnud (ja on siiani) eriline tähendus, peitub tema erilistes omadustes. Paljusid üllatab veel ka tänapäeval, kuidas pealtnäha väike kogus kulda võib kaaluda rohkem, kui esialgu arvata osati: kilost kullakangi võiks mõõtmetelt võrrelda näiteks mõne pisema mobiiltelefoniga.

Ning kuna kulda leidub maailmas väga vähe, on see peamiseks põhjuseks, miks tegemist on ühe hinnatuma ja ihaldusväärsema väärismetalliga juba aja arvamise algusest saadik. Nii on see põnev materjal inspireerinud inimesi Vana-Egiptusest kuni tänapäeva kuulsate kunstiloojateni.

Kulla maagilised omadused

Kui oled näinud mõnda Vana-Egiptuse vaarao sarkofaagi, jääb tõenäoliselt esimesena silma just nende sillerdavalt kuldne üldilme. Nimelt kasutasid egiptlased hauakambrite ja sarkofaagide kaunistamiseks just kulda, sümboliseerimaks lahkunu surematust.

Kuna laialdaselt oli levinud arvamus, et kullal on maagilised omadused, kandsid ka elavad endaga kaasas kullast talismane. Ühtlasi pandi kullast talisman sageli kaasa surnute kirstudesse, kuna see pidavat juhatama surnut edasi hauatagusesse ellu.

Kuna kuld on hävinematu, pole ka ime, et see sümboliseeris Egiptuse jumalate keha, mis oli uskumuste kohaselt samuti igavene. Ka Egiptuse riigipead kaunistasid end sageli just nimelt kullaga.

Et kullaproovist tähtsam oli selle väljanägemine, segati kulda sageli hõbeda ja pronksiga, et sillerdavat tooni veelgi rohkem esile tuua ning väärt materjali kokku hoida. Seega ei maalitud hauakambrite seinu täiesti puhta kulla, vaid erinevate sulamitega.

Kuld muutub veelgi tähtsamaks

Kristluse tuleku ja kiire levikuga omandas kuld maailmas veelgi olulisema tähenduse: sellest sai inimesele nähtamatu maailma sümbol. Kullaga kujutati jumalikku valgust, aga ka seda, et jumal on kõikjal, kuhu me ka ei vaataks.

Kulda kasutati näiteks erinevate vaimulike raamatute kaunistamiseks, seda ka näiteks islami käsikirjade puhul, kus valgust peegeldav metallipind valgustas sõna-sõnalt käsikirja. Selleks paigaldati ja poleeriti raamatusse kullaleht, seejärel joonistati detailid ja lisati ornamendid.

Just lehtkulla kasutamine oli väga populaarne 13.–14. sajandi Itaalia maalikunstis, kus see leidis rohkelt kasutust paljude suurte meistrite töödes. Et kiriku jaoks vaimulike teoste maalimine tõi paljude kunstnike jaoks hädavajaliku leiva lauale, pole ime, miks leiab kulda ka paljudelt kesk- ja renessansiaegsetelt religioossetelt maalidelt ja ikoonidelt.

Kulla võidukäigust ei jäänud puutumata ka Prantsusmaa, kus vastuoluline kuningas Louis XIV kuulutas end ühel päeval päikesekuningaks. Iseenda ülimuslikkuse veendumus kajastus selgelt ka uhke Versailles’ lossi arhitektuuris, mida ei kujutaks ilma kullata ettegi.

Kuld ei puuduta vaid religiooni

Kullal on olnud eriline tähendus ka maailmakuulsate kunstnike eluloos ja loomingus. Nendest üheks tuntumaks on kindlasti Gustav Klimt, kelle loomeelu edukaim aeg on laialdaselt tuntud kui “kuldne periood“.

Nimelt kasutas Klimt oma maailmakuulsates töödes just lehtkulda, milleks sai mees inspiratsiooni oma reisist Ravennasse. Muide, Klimti isa oli kullagraveerija. Kuid viis, kuidas Klimt oma töödes kulda kasutas, erineb sootuks tema eelkäijatest. Erinevalt religioossetest ikoonidest sümboliseerib kuld Klimti töödes intiimsust, iha ja seksuaalset lähedust, mille tõttu sai kunstnik omal ajal ka palju kriitikat. Ent just nendesamade traditsiooniliste piiride nihutamise eest ülistatakse teda ka kõige enam.

Niisiis on kuld sümboliseerinud aegade jooksul nii surematust, valgust, jumalate ihu kui ka armastust ja intiimsust – kõike seda, mis on inimesest suurem ja võimsam.