Kui kõnekeeles viitab “puhas kuld” väljendina millelegi suurepärasele, ehedale või täiuslikule, siis kullamaailmas tähendab puhas kuld 24-karaadist kulda, mille prooviks on reeglina märgitud 999 (99,9%). Kuid kui puhas see kuld ikkagi on ning miks ei ole puhtaima kulla proov näiteks 1000 ehk 100%?
Kas puhas kuld on ikka puhas?
Kulla puhtus ei ole tegelikult mitte midagi muud kui lihtsalt kulla sisaldus vastavas sulamis, mida väljendatakse tavaliselt karaatides või protsentides. Just karaatide arv või protsentuaalne kullaproov näitabki, kui mitu osa sulamist moodustab kuld ning kui palju on selles teisi metalle nagu näiteks vask, pallaadium, tsink, hõbe või nikkel. Nagu öeldud, tähendab 24-karaadine kuld just nimelt puhast kulda.
24-karaadise kulla proov on 999, mis tähendab teisisõnu, et tegemist on sulamiga, millest kuld moodustab 99,9%, mitte 100%, nagu võib-olla esimese hooga arvata võib. Kuid miks nii: kas see tähendab, et puhas kuld ei olegi päris puhas?
Vastus küsimusele, miks ei ole kuld 100% puhas, tuleneb kullatööstuse eripärast ja on loogiliselt seletatav: põhjus tuleneb eelkõige sellest, et sulatustehaste tingimustes on praktiliselt võimatu garanteerida kõikide nende lisaelementide eemaldamine 100% ulatuses, millega kuld töötluse käigus kokku puutuda võib.
Veel olulisemgi põhjus peitub aga selles, et teatud piirist muutub lisaainete eemaldamine ka ebamõistlikuks. Viimase murdosa ainete eemaldamine on nimelt kõige kulukam protsessi osa ning olukorras, kus selle viimase osa eemaldamine ei anna kulutusele võrdväärset lisandväärtust, ei ole selline tegevus majanduslikult põhjendatud.
Puhas kuld ja teised kullaproovid
Otsus, millise prooviga kulda konkreetse toote puhul kasutatakse, sõltub eelkõige sellest, millist funktsiooni see tulevikus täitma hakkab. Näiteks ei tehta puhtast kullast reeglina ehteid – seda põhjusel, et puhas kuld on materjalina väga pehme ning puhtast kullast ehete puhul on suur oht selleks, et need deformeeruvad.
Ehete puhul on niisiis tavalisteks proovideks 750, 585 ja 375. Ka ajaloolised mündid pole valmistatud puhtast kullast – selleks, et tagada müntide vastupidavus ja kulumiskindlus, kasutati ka kullast käiberaha vermimisel sulameid. Seepärast on ajalooliste kuldmüntide prooviks tihti näiteks 900 või 917, mitte aga 999.
Kuna tänasel päeval ei kasutata kulda enam igapäevasteks arveldusteks ning kulumiskindlus ei ole enam kuigi oluline kriteerium, siis kaasajal toodetavad kuldmündid ja kuldplaadid kannavad reeglina 999 proovi ning neid toodetakse valdavas enamuses investeerimiseks mõeldud toodete kujul.
Investeerimiskulda kasutatakse eelkõige vara säilitamise eesmärgil, aga väga sageli ka portfelli rikastamise vahendina. Et kuld on teiste varaklasside ning globaalsete majandustsüklitega väga nõrgalt seotud, kaitseb see investorit raudkindlalt suuremate kaotuste või ootamatu vabalanguse eest.
