Kohati võib tunduda, et kuld on ressurss, mida on võimalik uusi maardlaid avastades lõputult juurde kaevandada. Viimase kümne aasta statistikagi näitab, et kulda kaevandatakse aasta aastalt aina suuremates kogustes. Ennatlikke järeldusi ei maksa aga teha. Vaatleme lähemalt, kui palju kulda maailmas õigupoolest leidub – kui suur kogus kullast on juba maapõuest välja kaevatud ja kui palju on seda maa sees veel alles?

Täpset maailmas eksisteerivat kulla kogust on raske määratleda – seepärast võivad ka erinevate ekspertide või allikate andmed mõnevõrra erineda. Kuna kuld ei hävine, siis võib kaevandatud kulla koguse arvutamiseks võtta abiks kulla tootmise statistika, mis ei pruugi aga alati olla absoluutne tõde, kuid annab sellegi poolest teatud indikatsiooni. Maapõuest veel kaevandamata kulla koguse kohta on võimalik aga saada aimu erinevatest geoloogiaalastest uurimustest.

Mitu olümpiabasseini

Maailma Kullanõukogu (WGC) andmetel on kogu ajaloo vältel 2019. aasta lõppseisuga maapõuest kaevandatud ligikaudu 198 000 tonni kulda. Antud number on küllaltki hoomamatu, kui see ei ole seatud taustsüsteemi ja kui me ei võrdle seda endale arusaadavate objektidega.

Toome näite millegi sellise abil, mida iga inimene suudab endale vähemal või suuremal määral ette kujutada. Võtame näiteks olümpiabasseini – 25 meetrit lai, 50 meetrit pikk, reeglina 2 meetrit sügav ja mahutab ca 2,5 miljonit liitrit vett. Võttes arvesse kulla eritiheduse, milleks on 0,0193 tonni liitri kohta, saame teada, et ca 200 0000 tonni kulda teeks liitrites veidi üle 10 miljoni. Seega, kogu maailma ajaloo vältel kaevandatud kuld täidaks ära vaid 4 olümpiabasseini. Kogu maailmas leiduva kulla kohta ei tundugi seda üleliia palju?

Võime tuua näite ka mõne geomeetrilise kujundi abil – kui korjame kokku kogu maailma kulla ja sulatame selle puhtal kujul kokku, saaksime kuubi, mille serva pikkuseks on ca 20,5 meetrit. Võrdluseks võib siinkohal tuua meile kõigile tuttava viiekordse paneelmaja, mille kõrguseks on olenevalt planeeringust 15–17 meetrit. Ei tundu samuti kuigi palju arvestades seda, et kulda on kaevandatud erinevatel hinnangutel üle 7000 aasta? Niisiis saime teada, et kogu inimkonna ajaloo vältel kaevandatud kulda ei olegi nii ülemäära palju ning ruumilises ekvivalendis tundub see kogus sootuks väiksena.

Lisaks võime siit teha ka järelduse, et tänu kulla unikaalsele erikaalule on kuld ka väga väikses koguses võimeline hoiustama väga suurt väärtust. Nii on näiteks ühe kilogrammi raskune kuldplaat, mille väärtuseks on täna umbes 50 000 eurot, suuruselt tõenäoliselt väiksem kui Sinu praegune nutitelefon ning mahub hõlpsasti keskmise suurusega püksitaskusse.

Kuld põhjustas palaviku

Ehkki kulda on kaevandatud juba umbes 7000 aastat, on 90% kogu maailma kullast kaevandatud pärast 19. sajandi keskpaika. Tõeline kullapalavik algas Californias 1848. aastal, kui Sutter Milli saeveski peamehaanik James Marshall kandis oma ülemusele Johann Sutterile ette ootamatust leiust. Et alguses seostas Johann Sutter leidu needusega, palus ta töötajatel leidu kiivalt saladuses hoida. Saladuse hoidmine ei õnnestunud – Sutteri naabrimees külastas leiukohast korjatud kullaga kolm kuud hiljem San Franciscot ning karjus: “Kuld! Kuld! Kuld American Riveri äärest!” Loetud päevadega oli kogu San Francisco elanikkond Sutter Millis kaevamas.

Asja tunnistajate sõnul jäid maha ainult haiged ja vigased. Piirkonda emigreerus uudise levides peagi ligi 300 000 inimest, seda nii ülejäänud USA piirkondadest kui ka välismaalt. Kulla kaevandamisest oli niisiis loetud aastatega saanud omaette tööstusharu ning kaevandatavad kogused kasvasid hüppeliselt. Ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu.

Kulla kasutus

Kulda kasutatakse maailmas erinevatel otstarvetel, mille võib tänasel päeval laiemalt jaotada nelja segmenti. Räägime siinkohal 2019. aastal toodetud kulla (ca 3300 tonni) jaotumisest antud segmentide kaupa. Ehtetööstus moodustab kogu kulla turust umbes poole. Statista 2021. aastal avalikustatud 2019. aasta andmete kohaselt 48,49%.

Ehtetööstuse toodang on meie jaoks ka igapäevaselt kõige kergemini märgatav kulla kasutamise viis. Huvitavaks faktiks võib siinkohal välja tuua selle, et India majapidamised hoiavad enda käes hinnanguliselt 20 000–30 000 tonni kulda, mis moodustab üle 10% kogu maapealsest kullast! Kus siis aga peitub ülejäänud kuld ning millised on kolm ülejäänud segmenti, kus seda 2019. aastal enim kasutati? Samadele andmetele tuginedes oli suuruselt järgmine segment erainvesteeringud, mis moodustas tervest pirukast 29,19%. Järgmiseks suuremaks sektoriks olid riikide keskpangad, kes tarbisid 2019. aasta jooksul 14,84% kogu toodetud kullast.

Investeerimiseks kasutati seega erasektori ja avaliku sektori poolt kokku 44,03% kogu toodetud kullast. Viimaseks suuremaks kulla kasutamise segmendiks oli tehnoloogiasektor, mis tarbis tootmiseks 7,48% toodetud kullast. Kui esimesed kolm peamist kasutamise viisi põhjalikumat selgitust ilmselt ei vaja, siis tehnoloogiasektori suur nõudlus kulla vastu on tingitud sellest, et kulla näol on tegemist väga hea elektrijuhtivusega metalliga, mis on lisaks tänu oma inertsusele ka äärmiselt vastupidav materjal.

Kui palju kulda on veel leidmata?

Erinevate hinnangute kohaselt peitub maapõues hetkel veel umbes 50 000 tonni kulda – see on vaid umbes üks neljandik sellest, mis on aastatuhandete jooksul juba välja kaevatud ning umbes viiendik kogu maailma kullavarudest.

See tähendab ühtlasi ka seda, et suurem osa maailmas leiduvast kullast on juba välja kaevandatud. Goldman Sachsi hinnangul tähendab see seda, et praeguse kaevandamise tempo juures saavad maailma kaevandatavad kullavarud ca 20 aasta pärast otsa. Peale seda jääb maapõue vaid väga väike kogus kulda, mille kaevandamine muutub väikeste koguste ja keerulise ligipääsetavuse tõttu majanduslikult ebamõistlikuks.

Õnneks on kulla näol tegemist praktiliselt hävinematu ja taaskasutatava maavaraga, mis tähendab seda, et maapõues leiduvate varade ammendumisel ei kao kuld meie elust kuhugi. Kaevandatava kulla varude vältimatu lõppemise puhul peame aga arvestama tekkiva hinnasurvega ning asjaoluga, et kõik sootsiumi liikmed ja majanduse subjektid hakkavad konkureerima ressursi eest, mida ei ole enam võimalik kuidagi juurde tekitada.

Geopoliitilises plaanis tähendab see seda, et näiteks Hiina, Venemaa või USA ei saa enam oma kullavarude täiendamiseks avada uusi kaevandusi, vaid peavad hankima kulla mõnelt teiselt omanikult. Jälgides trende näeme ka seda, et kullavarude müük ei kuulu ühegi suurriigi geopoliitilise strateegia juurde, mis tähendab omakorda seda, et varude lõppedes võib keskpankade poolne kullapakkumine sootuks kokku kuivada. Nõudluse säilimine selles stsenaariumis tähendaks aga kulla hinna hüppelist kasvu.