Eesti fintech Iute Group vallutab hoogsalt Balkani maid ja nii satub nende riikide kontoritesse töötama väga värvikaid tegelasi. Iute Albaania kontoris töötab turundusspetsialistina suunamudija ja reisiblogija Ornela Zani, kelle tegemisi jälgib näiteks Instagramis igapäevaselt ligi 7000 inimest. Ornela rääkis, kuidas temast sai reisiblogija ja miks ta otsustas oma riiki promoda.

Räägi natuke Albaaniast. Milline riik see on ja kuidas sa seda mõne lausega kirjeldad? 

Albaania on üsna väike riik Kagu-Euroopas. Meie naabrid on Kreeka ja Montenegro, Kosovo ja Põhja-Makedoonia. Minu arvates üks ilusamaid asju meie riigi juures on meri. Üle mere läänes on meie lähim naaber Itaalia. 

Loomulikult on väga oluline see, et meil paistab päike umbes 300 päeva aastas. Minu jaoks on see lausa elutähtis. (Naerab.) Ainuüksi see on põhjus, miks ma ei koliks kuskile mujale elama. 

Samuti on meil palju loodusmaastikke, ehk mida iganes soovite näha, meil on kõik olemas. Meil on vapustavad liiva- ja kivirannad, kosed, mäed, järved, jõed, kanjonid ja metsad. Kõik, mida hing ihkab. Albaania on territooriumilt väga väike riik – kõik kohad on maksimaalselt viietunnise autosõidu kaugusel.

Kuidas sa tutvustad end kellelegi, kes kohtub sinuga esimest korda?

Ma olen pärit Albaania pealinnast Tiranast. Olen siin sündinud ja kasvanud. Pärast keskkooli õppisin pisut majandust ja rahandust, kuid taipasin kiiresti, et minu kirg on hoopis turundus, sest ma naudin inimestega koos töötamist ja suhtlemist. Seega, kui ma kuus aastat tagasi esimest korda tööle läksin, oli see turundusvaldkond, ja töötan siin tänaseni. 

Oled ka suunamudija ja elustiiliblogija. Mis sind inspireeris reisiblogijaks saama ja kuidas sa hobi oma tööga tasakaalus hoiad?

Õnneks on meil Albaanias palju riiklikke pühasid, mis langevad enamasti reede ja esmaspäeva peale, seega sätin oma minipuhkused selleks ajaks. Kasutan pühasid kodumaal ja välismaal reisimiseks. Väikeseks puhkuseks piisab neljast päevast täiesti, nii et see ei sega minu tööd. 

Neli aastat tagasi hakkasin oma seiklustest tegema sotsiaalmeediasse postitusi. Mulle meeldib tutvustada kohti, kus ma käin, jagada konkreetseid asju, mida näen. Ühel hetkel märkasin, et inimesed, eriti albaanlased, reageerisid sellele väga hästi. Inimesed hakkasid järjest enam minult nõu küsima ja nii hakkasin juba teadlikumalt sisu looma. 

Kuna Albaania ei ole väga laialt tuntud ja töötasin tol ajal välismaalt pärit inimestega, siis mõtlesin, et miks mitte aidata promoda oma riiki ja samal ajal lõbusalt aega veeta. Nii et alati kui mul on võimalus, lähen mõnda erilisemasse kohta ja kirjutan neist oma postituste juurde lühikesed kokkuvõtted koos reisijuhenditega. 

Kes on inimesed, kes sind jälgivad? Kas nad on albaanlased või on neid kogu maailmast?

Enamasti on nad albaanlased ja eurooplased, näiteks Itaaliast, Saksamaalt ja Hispaaniast. Aga mul on jälgijaid ka Kreekast. 

Millised on olnud kõige naljakamad või põnevamad seiklused, mis sul on reisides ette tulnud? 

Mäletan üht korda, kui meil läks Lõuna-Albaanias auto katki ja selles paigas ei olnud isegi mobiililevi. Nii tuli meil pikalt kõndida, et kuskile jõuda. Ega ma tegelikult ei teagi, kaua me niimoodi kõndisime, aga mulle tundus see igavikuna. 

Lõpuks peatus meie juures üks kohalik. Tal oli suure autoga, mis oli mõeldud hobuste ja teiste suurte loomade, mitte inimeste transportimiseks. Palusime tal meid aidata. Ta mitte ainult ei aidanud meid, vaid juhatas meid väga kuulsale teele, mida mööda liikus omal ajal Julius Caesar koos oma sõjaväega. Aga kõige naljakam kogu selle loo juures oli see, kuidas me seal loomadele mõeldud kastis sõitsime – saime korralikult läbi loksutatud, aga väga lõbus ja rikastav kogemus oli.

Mul on selliseid lugusid tegelikult väga palju. Aga on üks asi, mille tahan albaanlaste kohta välja tuua: kui palud abi või soovid, et sulle näidataks midagi erilist, tunnevad kohalikud lausa kohustust sind aidata ja tunnevad sellest rõõmu, kui nad saavad sind kuskile kohale viia. Nad jätavad oma tegemised pooleli ja tulevad sulle rõõmuga appi ja viivad paika, mis on nende arvates väärt näitamist. See on minu siinsete reiside kõige ilusam kogemus.

Kas selline külalislahkus kehtib ka välismaalaste suhtes, kes Albaaniat külastavad? 

Jaa, mulle meenub sellega seoses üks teine lugu. Sõitsin bussiga Albaanias ringi ja bussijuht ütles ühele Poolast pärit paarile, et pilet maksab viis eurot. Seepeale küsis üks samas bussis olnud mees bussijuhilt, et miks ta valetab neile, pilet maksab ju kolm eurot. See mees maksis lõpuks ise poolakate piletid kinni, et heastada juhi ebaõiglast tegu. Ta soovis, et sellele paarile jääks meie riigist hea mulje ja nad tunneks end siin õnnelikuna. 

Kui albaanlane kutsub kellegi endale koju, tunneb ta, et on kohustatud tegelema külalise iga vajadusega ja hoidma teda õnnelikuna.

Sa elad Albaanias, kuid töötad Eesti fintech’is. Mida sa Iutes teed?

Ma kuulun Iute Albaania turundusmeeskonda. Töötan turundusspetsialistina ja tegelen enamasti “osta kohe, maksa hiljem” lahendustega, mida meie riigis pakutakse. Tegelen sellega, mis puudutab kommunikatsiooni, brändi ja kõike muud turundusega seotut.

Me rääkisime Albaaniast ja see tundub tõesti võrratu riik olevat. Aga mida sa tead oma tööandja Iute päritoluriigist Eestist? Oled sa mõelnud, et võiks ka Eestisse reisida?

Jaa, loomulikult olen mõelnud. Kuna ma olen Eesti kohta nüüd nii mõndagi huvitavat kuulnud, siis tahan seda riiki kindlasti külastada. Meil on Albaanias toimunud ka konverentse, kus ma olen eestlastega kohtunud, ja ma pean ütlema, et te pakute mulle suurt huvi.

Väga intrigeeriv on omal nahal kogeda, kuidas tehnoloogia on muutnud Eesti inimeste elusid. Tean, et Eesti on tehnoloogia poolest väga arenenud riik. Ma tean, et teie digiriiki nimetatakse e-Eestiks. 

Ma olen uurinud natuke Eesti ajalugu. Meil on mitmeid sarnasusi, näiteks see, et 1990ndatel vabanesime mõlemad lõpuks kommunistlikust režiimist. Eesti Nõukogude Liidust ja meie siin oma diktaatori võimu alt. Tean ka, et Tallinn on väga tore linn ja seda, et vanalinn kuulub maailmapärandi nimistusse.

Siiski on meil ka erinevusi, näiteks rahvaarv ja keel. Albaanias on väga tugevad Ottomani ja Rooma impeeriumi mõjutused. Eesti on aga väga põhjamaine. Teie olete oluliselt rahulikumad ja tasakaalukamad, meie, albaanlased, armastame aga pidu. Meile meeldib laulda, tantsida ja kõik see, mis on seotud lõbutsemisega. Eestlased on minimalistlikud ja armastavad suhelda loodusega, albaanlased aga kirglikud ja armastavad koosviibimisi, neile meeldib suhelda üksteisega läbi muusika, toidu ja tantsu. (Naerab.) 

Kui nüüd keegi, kes loeb seda intervjuud, hakkab mõtlema, et võiks Albaaniat külastada, siis mida sa soovitad kindlasti teha, kuhu minna?

Siin on midagi kõigile ja peamiselt sõltub see sellest, mis tüüpi reisija te olete. Näiteks kui teid huvitab ajalugu, siis tasub minna Butrinti – see on Unesco kaitse all olev rahvuspark. Võite valida Rooma tee Illyricumi marsruudi ja võtta suuna Caesari radadele. Meil on väga palju keskaegseid losse.

Kui olete inimene, kes armastab lõbutseda, naudite muusikat ja tantsu, siis olete paradiisis, sest siin on pidevalt ja igal pool mõni pidustus või festival.  

Kui olete loodusesse armunud, on palju kohti, kus saate mägedes matkata. Albaania põhjaosa palistab Dinaari mäestik, mida meie kutsume Neetud mäestikuks või Albaania Alpideks. Seal saab seigelda ja imetleda jugasid. Või nautida Euroopa viimast metsikut Vjosa jõge, mida kaitseb Euroopa Liit. Sellel pole mitte ühtegi tammi. Seega on see eriline ja ainulaadne võimalus harrastada raftingut, kuna veevool on seal tugev. 

Loomulikult ei saa üle ega ümber meie randadest. Albaania Rivieral on minu arvates Vahemere kõige ilusamad rannad. Meie randu külastades võib siin vabalt veeta kasvõi terve kuu. 

Meil on ka kaks “sinist silma”, nagu ma neid kutsun. Need on väga külma ja väga selge, lausa sinaka veega looduslikud allikad, mis on turistide seas väga populaarsed.

Aga millist toitu soovitaksid süüa, kui keegi Albaaniat külastab? Mis on see, mida kindlasti maitsma peab?

Kindlasti peab sööma meie küpsetisi. Meil on üks eriline küpsetis, mida täidetakse kõigega, millega soovite. Täidiseks võib lasta panna juustu, liha, spinatit – kõike, mis sulle maitseb, ja see on üks lihtsamaid, maitsvamaid ja ka odavamaid toite. 

Isiklik lemmik on tavë kosi, ahjus küpsetatud lambaliha jogurtiga. See on Albaania delikatess, mida näiteks mu ema teeb peaaegu igal pühapäeval. 

Meil on ka oma spetsiifiline viis baklava valmistamiseks, mis on magustoit. Rohkem teatakse Türgi baklavad, aga meie teeme seda omamoodi. Siis on veel roog tomati, paprika, juustu ja natukese lihaga ja palju erinevaid suppe. 

Lisaks pean mainima, et toit, mida meil kasvatatakse, on maitserikkad. Mul on kogemus Saksamaalt, kus elasin kolm aastat – mäletan, et läksin tomateid ostma, kuid ma ei tundnud tomati lõhna. Siin sa mitte ainult ei tunne lõhna, vaid tõesti tunned ka selle maitset. Ja maitse on iga söögi juures kõige olulisem asi.