Rahakratt tunnistas Geeniusele, et ta ei saa Tallinna börsi vaadates aru, miks on investorid kõike kvaliteetset paaniliselt müüma asunud. Ta meenutab koroonaaegu, kui riikide majanduste sulgudes tundus maailma lõpp üsna ligidal olevat, kuid kus lõpuks tekkisid hoopis head ostukohad.

“Tõenäoliselt on müüjatel hirm ja müüakse valimatult kõike, mida saab nobedalt vedelaks teha,” nentis ta. “Kui Ukraina sõdurite käed väriseks nagu osadel Eesti investoritel, siis oleks Putler omadega ilmselt juba Hämeenlinna või Ateena kandis tuuseldamas.”

“Ja mis siis selle rahaga peale hakata?” küsis Rahakratt. “Panna kotti ja olla valmis siit lahkuma? Selle peale on küll häbi mõelda. Mina pole midagi müünud ja see on lisagarantii, et jään kodumaale, kui jamaks peaks minema — ma ei ole nõus meie riigi väikest gloobuse tükki ära andma ja lihtsalt kotitäie sulaga “tsau” ütlema.”