Planet42 juhtumit jälginud ja oma Youtube’i kanalis analüüsinud Tavakodanikust Naisterahvas, kodanikunimega Kärt Pormeister (PhD), vaatleb oma arvamusloos õigusteadlase vaatevinklist, mis selles loos valesti on läinud ning kes selle eest vastutab.

Kui Jaak Roosaare advokaat Viljar Kähari Roosaare osaühingutele laenu andnud nn laenuinvestoritele augustis 2024 e-kirju asus saatma, oli tegemist esimese Roosaare laenuinvestorite suunas tehtud lükkega strateegias, mida rahvakeeli võiks nimetada “koti pähe tõmbamiseks” või “Jaak Roosaare tagumiku päästmiseks”. 

Kähari pöördus Roosaare laenuinvestorite poole seoses Inclusion OÜ saneerimisega, justkui oleks esimestel midagi viimasega pistmist. Ometigi polnud see tõsi. Roosaare laenuinvestoritel polnud mitte mingit õigussuhet Inclusion OÜ-ga. Nemad olid hoopis astunud lihtsatesse laenulepingutesse Roosaare OÜ-dega. Nimetan Roosaare osaühingutega laenulepinguid sõlminud laenuandjaid edaspidi erinevatel viisidel, sh Jaagu laenuandjateks, Roosaare laenuinvestoriteks jne, kuid olgu üheselt selge, et õigussuhe tekkis laenulepingu alusel kahe OÜ vahel. Küll aga võib laenuandja ja Jaak Roosaare kui oma osaühingute juhatuse liikme vahel tekkida lepinguväline võlasuhe, mille alusel on ka vähemalt teoorias võimalik nõuda kahju hüvitamist Jaagult isikliku vara arvel.

Erinevalt jõudsasti levivatest väärarusaamadest, mille levimist on kahjuks soodustanud nii peavoolumeedia kui ka finantsinspektsiooni juhatus, ei olnud Roosaare ja tema laenuinvestorite puhul mitte mingit sündikaati. 

Mingit sündikaati polnud

Sündikaatlaen on oma olemuselt tehing, kus mitu laenuandjat astuvad ühte laenulepingusse ühe laenusaajaga. Eestis puudub sündikaatlaenudele eriregulatsioon, kuid näitlikustava legaaldefinitsiooni võib leida näiteks Eesti Panga määrusest, mille kohaselt on sündikaatlaen “mitme laenuandja ühise laenulepinguga ühele kliendile antud laen”. Siililegi on selge, et Roosaare laenuskeemides ei olnud “sündikaatlaenust” haisugi.

Isegi kui lasta lahti rangest “sündikaatlaenu” mõistest ning möönda, et olgu, kui polnud sündikaatlaenu, siis sündikaat võis ehk ikkagi olla. Tõepoolest, kõik ei ole õigusaktides lahti mõistestatud ning “investeerimissündikaadil” ei ole Eestis legaaldefinitsiooni. Samas isegi finantsinspektsiooni juhatuse liige kirjutas Roosaare laenuinvestoritest kui sündikaatinvestoritest.

Ometigi ei olnud Roosaare OÜ-del laenuinvestoritega mitte mingit sündikaadikokkulepet. Olid vaid lihtlabased laenulepingud. Kas sündikaatinvesteeringute puhul on tõepoolest normaalne, et sõlmitakse lihtlabased laenulepingud selliselt, et lahkelt laenuraha andvad investorid ei tea isegi seda, kui palju isetituleeritud “vahendaja” vahelt võtab või laenuinvestorite leidmise eest raha saab? Tahaks loota, et selline asi pole normaalne.

Lihtlabased laenulepingud 

Irooniline on ka see, et kui Roosaare oleks vaevunud enne miljonites laenuraha kokku kühveldamist advokaadile maksta, oleks too võinud koostada asisema lepingu, mis võinuks ennetada ka Inclusion OÜ võimaliku maksejõuetuse, sh saneerimis- või pankrotimenetluse stsenaariume. Nii oleks Jaagul endalgi täna paar mure vähem. Miks Jaak siis varem advokaati ei palganud? Seda mina ei tea, aga kogu seda saagat saadab igal tasandil üks märksõna: ahnus.

Aga olgu, nimetatagu seda jama väljaspool juuramaailma “sündikaadiks”, kui see kedagi aitab. Juuramaailmas aga ei oma see mitte vähimatki tähtsust.

Nagu öeldud, Roosaare OÜ-de ja laenuinvestorite vahel olid lihtlabased laenulepingud. Jaak, esindades enda ja oma OÜ-de rahalisi ja majanduslikke huve, tegi enda avalikus blogis alates 2020. aastast vähemalt 15 üleskutset, et leida laenuraha avalikkuse hulgast. Tingimuseks vaid OÜ olemasolu ning esialgu 5000 eurot ja hiljem juba vaid 1000 eurot.

Laenuandjaid leidis Roosaare enda sõnul lausa 600. Pidades silmas, et iga OÜ taga on vähemalt üks füüsiline isik, siis kaasas Roosaare enda laenuärisse lausa 0,045% elanikkonnast. Silmapaistev tulemus, kas pole?

Kas tõesti head uudised?

Selleks, et inimesed oma OÜ-de kaudu laenuraha ikka veel ja veel annaks, oli Jaagul muidugi vaja planeeti nr 42 jõudsasti haipida. Kuna haipi oli rohkem, kui internetis mahtu, siis tõstan esile vaid ühe hiljutise näite. Märtsis 2024 kirjutab Jaak e-kirja neile, kes “varasemalt Planet42 laenude vastu huvi tundnud”. Ehk kiri oli suunatud neile, kes Jaagu avaliku blogi ja seal tehtud rohkete avalike üleskutsete kaudu tema meililisti jõudsid. Jaak lubas, et kirjaga toob ta häid uudiseid. Olles uudised ette kandnud, võttis ta need kokku jõulise julgustusega: “Kõik see tähendab, et meie kui tagamata laenuinvestorite positsioon on muutunud ja muutub tugevamaks, sest meie laenud on omakapitalist kõrgemal positsioonis”.

Mis oli “kõik see”? Kõik see oli uudis, et Aafrika pank paigutas 3 miljonit eurot kellegi omakapitali ning andis seejuures 12 miljonit eurot laenu. Kuna laenusummast räägiti LAV-i valuutas, võib eeldada, et omakapitali- ja laenuinvesteeringud läksid pangalt otse LAV-i loodud kehasse. See ei läinud Inclusion OÜ-sse ja loomulikult ka mitte Jaagu osaühingutesse. Ehk Jaagu laenuinvestoritele ei saanud see kuidagi kasulik olla. Vastupidi, kui Aafrika pank sai LAV-i äri olulises osas enda laenu tagatiseks, siis jäi Inclusion OÜ-le tagamata laenu andnud võlausaldaja just ilma sellest kõige olulisemast varast, mida Inclusion OÜ saanuks müüa, et enda võlad ära maksta. Mis siis veel Jaagu laenuinvestoritest rääkida? 

Jaagu e-kiri märtsis 2024 oli mitte lihtsalt alusetu haip, vaid see oli eksitav ja valelik. Kirja eesmärk oli luua investorites elevust ja kindlust, et 2024 märtsis on laenu andmine Jaagu osaühingutesse jätkuvalt maru hea idee, kuigi kirjas kajastatud uudiste sisu oleks viidanud vastupidisele: riskid just läksid tagamata laenude andjate jaoks suuremaks.

Kähari kaitseb Roosaare huve

Tulles nüüd tagasi Viljar Kähari juurde, siis Kähari kui Roosaare advokaat tegutses ja tegutseb jätkuvalt Roosaare parimates huvides. Seda ei tohi kunagi unustada, et advokaat tegutseb enda kliendi parimates huvides.

Advokatuuri vastata jääb küsimus, kui kaugele võib üks advokaat enda kliendi huvides minna enne, kui talle saab eetilise tegutsemise piiride ületamist ette heita?

Nimelt pöördus Kähari Roosaare laenuinvestorite poole, justkui oleks viimastel midagi pistmist Inclusion OÜ saneerimisega. Ei olnud. Jaagu laenuinvestorid ei olnud Inclusion OÜ võlausaldajad — Jaagu enda OÜ-d olid Inclusion OÜ võlausaldajad.

Vaadates asja juuraväliselt ja puhtpraktiliselt: Jaak Roosaare teenis arvestatavat tulu Inclusion OÜ jaoks laenuraha otsides ja leides. See laenuraha läks Jaagu OÜ-desse ja sealt väidetavalt Inclusion OÜ-sse. Ekspressi andmetel sai Jaak laenuraha leidmise eest tasu nii Inclusion OÜ-lt otse kui ka vaheltkasuna, kui võttis enda OÜ-desse laene sisse ning andis sealt edasi intresse, mis ülevalt tulid, püüdes tükikese intressirahast ka ise kinni. Jaak ise tunnistas Ekspressile oma “persooniloos”, et kaks protsenti jäi tal väidetavalt “sündikeerinud ettevõtetesse” kinni ja teine kaks protsenti oli tasu laenuraha leidmise eest. Ekspressi hinnangul teenis Roosaare intressitulust ampsu võttes ca 260 000 eurot, ERR viitas 300 000 eurole. Kui Roosaare ise nimetab tasu, mida ta sai Inclusion OÜ-lt laenu raha leidmise eest, teiseks kaheks protsendiks, võib puusalt tulistades pakkuda Roosaare tuluks ca pool miljonit eurot.

Roosaare naha päästmine

Kui võtta aluseks hüpoteetiliselt, et Jaak (oma mis iganes OÜ-de kaudu) teenis laenuraha leidmisega ca pool miljonit eurot tulu, kas poleks mõistlik, et Jaak kasutab seda tulu, et teha seda, mis on tema ülesanne ehk esindada laenuinvestorite huve Inclusion OÜ saneerimises?

Aga seda muidugi Jaak teha ei tahtnud. Selle asemel kirjutas Viljar Kähari Jaak Roosaare nimel laenuinvestoritele ja jättis viimastele mulje, et hakaku nood nüüd välja mõtlema, mida Inclusion OÜ saneerimismenetlusega teha.

Muidugi Kähari ju teadis, et Jaagu laenuinvestorid ei ole Inclusion OÜ-s mitte keegi, sest neil olid laenulepingud Jaagu OÜ-dega.

Püüdes olla loominguline, esitan väljamõeldud stsenaariumi Kähari peas toimuvast (järgnev on satiir, kui lugejal veel kahtlusi on):

‘Kuidas lüüa kahte kärbest ühe hoobiga? Pean päästma Jaagu tagumikku ja samas tahaks ka, et Jaak ei peaks Inclusion OÜ saneerimises ise ja omal kulul tõmblema nende tüütu 600 mutuka huvides.’

Mida siis Kähari välja mõtles? Mõtles välja juriidilise keha nimega P42 Recovery OÜ. Päästmaks Jaagu tagumikku, kutsus Kähari laenuinvestoreid üles, et tulge loovutage oma nõuded ja saate siis tulla uude juriidilisse kehasse, et ise tõmmelda Inclusion OÜ saneerimismenetluses. Ekspress vahendas Kähari selgitust, et “koondatud nõuded annavad võlausaldajatele suurema mõju ja paremad võimalused oma huve kaitsta”.

Jah, Viljar, annavad tõepoolest. Aga kes olid Inclusion OÜ võlausaldajad? Kas 600 laenuinvestorit, kes Jaaku usaldasid? Ei. Hoopis Jaagu teadaolevalt kuus erinevat OÜ-d olid Inclusion OÜ võlausaldajad.

Igasugused nõuded ja hääled, mis Inclusion OÜ saneerimismenetlusse puutusid, olid algusest peale Roosaare osaühingutes olemas. Seda selgitas ka vandeadvokaat Katri Tomson Ekspressi ajakirjanikele, aga viimased ei närinud vist sellest läbi, sest kirjatüki pealkiri rääkis laenuinvestorite “keerulisest valikust”.

Nõuete loovutamise kokkuleppesse oli selgelt kirjutatud punkt, mis pidi Jaagu isiklikult ja tema osaühingud vabastama igasugusest vastutusest laenuinvestori ees. Ehk lepingu punkt 3.5: “Laenuandja ei esita nõudeid Laenusaaja vastu ning loobub jäädavalt mis tahes sissenõutavateks muutunud või tulevikus muutuvatest nõuetest Laenusaaja ja selle juhatuse liikme vastu.”

Mis olnuks õiglane lahendus?

Mis see Ekspressi poolt keeruliseks tituleeritud valik siis oli? Esimene valik olnuks mitte loobuda nõuetest Jaagu ja tema osaühingute vastu, pöörduda võimalusel õigusabiteenuse osutaja poole ning esitada kuriteokaebus. 

Kui kriminaalmenetlus peaks tuvastama kuriteo koosseisu, siis on võimalik konfiskeerida see tulu, mida kuritegelikul viisil teeniti. Konfiskeerimist vähendatakse rahuldatud tsiviilhagi nõude eseme võrra (et tsiviilhagi esitanud kannatanu saaks võidu korral mingigi raha kätte). Ehk vähemalt Jaagu hinnanguliselt pool miljonit eurot tulu (mis laekus jumal teab millisesse Jaagu 36-st osaühingust) võiks muutuda konfiskeerimise esemeks. See oleks Jaagu laenuskeemide saagas õiglase lahenduse minimaalne lävend.

Teine valik olnuks loobuda jäädavalt kõigist võimalikest nõuetest Jaagu ja tema OÜ-de vastu. Kusjuures need osaühingud olid eelduslikult tühjad kehad, mistõttu oli nõuete loovutamise põhiline eesmärk Jaagu enda päästmine isiklikust vastutusest laenuandjate ees. Kehadest polnud ju niikuinii midagi võtta. Kähari kirjutas novembri alguses laenuinvestoritele, et Jaak plaanib oma kehade osas pankrotiavaldused esitada. 

Jaagu vastu nõuetest loobumine oleks investori viinud Recovery kehasse ja tänaseks on selge, et Recoveryga liitumine annab parimal juhul tagasi kas 5,5% põhinõudest (nt 10 000 eurose laenu korral 550 eurot tagasi — fantastiline, kas pole?) või osaluse Inclusion OÜ-s, mis väikese võlujõu abil hakkab Mehhiko ärisuunda käima tõmbama. Kuidas või mis raha eest? Kurat seda teab. See pole Kähari mure.

Aeg advokatuuri sisekaemuseks

Kähari eesmärk on enda kliendi Jaagu tagumikku päästa. Ja seda ta üritas. Kas ta ületas seejuures kutse-eetika piire? Selle osas võib vaielda.

Aga kust läheb piir? Esmalt võiks küsida, et millal pidid laenuinvestorid aru saama, et Roosaarest on saanud nende suhtes vastaspool ning seega Roosaare advokaadist vastaspoole esindaja? Roosaare ja laenuinvestorite õigussuhe sai ju alguse usaldusest kohaliku investeerimistarga vastu. Kähari esimesed e-kirjad jätsid mulje justkui aetaks ühist asja, aga kelle asju Kähari tegelikult ajas? Ikka Jaagu asju.

Ühtepidi võiks iga täiskasvanud inimene teada, et (potentsiaalse) vastaspoole advokaati ei saa usaldada juba sel lihtsal põhjusel, et advokaat peab toimetama enda kliendi parimates huvides.

Kas Kähari poolt oli eetiline kirjutada Roosaare osaühingute laenuandjatele viisil, mis jätnuks juuravälisele inimesele mulje, justkui Jaagu laenuandjad peaksid Inclusion OÜ saneerimismenetluses võimlema hakkama?

Kas Kähari poolt oli eetiline jätta e-kirjades ja meedia vahendusel muljet, et laenuinvestorite huvides on liikuda Recovery kehasse, loobudes seejuures igasugustest nõuetest Jaagu vastu?

Võibolla ongi vastus see, et laenuinvestorid oleksid pidanud esimese e-kirja laekumisel Roosaare advokaadilt otsima ise õigusabi. Need investorid, kes leidsid lausa kümneid tuhandeid Jaagu osaühingutele laenu andmiseks, võinuks ju tõesti leida neid kopikaid, et juristilt või advokaadilt esialgset hinnangut või kasvõi mingit konsultatsiooni küsida.

Pidades aga silmas, et Jaak kaasas igaüht ja tema vanavanemaid, kuivõrd ainsateks tingimusteks olid OÜ olemasolu ja lõpuks vaid 1000 eurot, kas ka selliste väikeinvestorite puhul võis eeldada, et nood kulutavad veel tuhat eurot juristi konsultatsioonile? Võibolla on vastus sellele küsimusele samuti jaatav. See jäägu igaühe enda otsustada.

Advokatuur peab aga ette võtma tõsisemat sorti sisekaemuse ja otsustama, kas advokatuur soovib advokaadiametile kurja tondi kuvandit, keda tuleb alati karta ja keda ei saa mitte kunagi usaldada? Kas advokaadi usaldusväärsus on vahetult seotud rahapatakaga, mille klient ta jalge ette loobib? Kas advokaat võibki sadade inimeste poole pöörduda teadlikult eksitava või isegi pettuse elemente sisaldava jutuga, ainsaks õigustuseks enda kliendi parimad huvid?

Kas “pettuse” mõiste tsiviilseadustiku üldosa seaduses (§ 94) hõlmab olukorda, kus advokaat pöördub juurahariduseta suure hulga inimeste poole ning kõnetab neid sõnadega, mis on teadlikult ritta seatud selliselt, et lugeja sattuks eksitusse? Mina tahaks öelda, et jah, hõlmab küll, aga nagu õigusriigis ikka, otsustab seda lõppastmes kohus.

Toimetanud Joonas Piir ja Martha-Beryl Grauberg