Kuldmündid esindavad üht killukest inimkonna kirevast ajaloost ning mängivad selles palju suuremat rolli, kui võinuks esmapilgul arvata. Milline huvitav lugu on ette näidata prantsuse kuldmüntidel ehk kuldfrankidel?

Kõige populaarsemaks kujunes 20-frangine kuldmünt

20-frangise kuldmündi ajalugu ulatub enam kui 600 aasta taha, mil Prantsusmaa ja Inglismaa kuningriigid pidasid omavahel Saja-aastast sõda. Poitiers’ lahingus võtsid inglased vangi Prantsuse kuninga Jean II ja nõudsid tema eest lunarahaks kolm miljonit kuldraha.

Vabastamise auks antigi välja kuldraha, mille suurust muudeti edasiste sajandite jooksul küll sageli, kuid kasutati kaubavahetuses kogu Prantsusmaal.

Siis aga kõik muutus: 19. sajandi alguses tuli võimule Napoleon Bonaparte, kes andis kulla tulihingelise pooldajana 1803. aastal korralduse ühtsete mõõtudega kuldmüntide vermimiseks. Väejuhi portreega kuldmünte vermiti esialgu kahes suuruses – 20 ja 40 franki, millest populaarsemaks ja enim vermituks sai 20-frangine kuldmünt.

Esimese 20-frangise kuldmündi kullaproov oli 900, see kaalus 3,225 grammi ning sisaldas 2,902 grammi puhast kulda. Ehkki mündi kujundus muutus, jäid selle suurus ja nimiväärtus alati samaks, mis suurendas selle usaldusväärsust ja populaarsust veelgi. Nii hakati kõiki 19. ja 20. sajandil vermitud kullast 10- ja 20-frangiseid kutsuma napoleonideks.

Kuldfrangid panid omakorda aluse Euroopa esimesele rahaleppele ehk Ladina rahaliidule, mille moodustasid 1865. aastal Prantsusmaa, Itaalia, Šveits ja Belgia. Just kullast frankide stabiilsus ja prantsuse turu aktiivsus olid peamisteks põhjusteks, miks sai just frangist uus “euroraha”.

Endiselt populaarsed ka investorite seas

20-frangised kuldmündid pärinevad ajast, mil Prantsusmaal toimus suur tööstuslik, kultuuriline ja ühiskondlik edasiminek. Ehkki 20-frangiste kuldmüntide vermimine lõpetati I maailmasõja puhkemisel ning tänapäeval neid enam juurde ei toodeta, elab müntide populaarsus edasi. 

Lisaks Napoleonile endale leiab prantsuse kuldfrankidelt ka Prantsusmaa esimese presidendi Napoleon III, aga ka näiteks vabadusejumalanna Marianne või jumaliku kaitsevaimu Geniuse, kes mängivad prantsuse rahva ja kultuuri juures väga tähenduslikku rolli.

20-frangised mündid on tänapäevalgi ühed enim kaubeldud klassikalised kuldmündid mitmetes Euroopa riikides, sealhulgas Prantsusmaal. Samuti meelitavad kuldfrangid endiselt ligi ka kullahuvilistest investoreid. Et alates 19. sajandist on 20-frangiseid kuldmünte vermitud üle 500 miljoni, on need äärmiselt likviidsed ning garanteeritud turuga.

Kuna kullal on teiste finantsvaradega võrdlemisi nõrk seos, on kuld hea viis täiustamaks oma investeerimisportfelli, kuna nii on võimalik end tururiskide eest kaitsta. Seega on prantsuse 20-frangine kuldmünt sobilik valik nendele, kes hindavad investeerimisel stabiilsust ja turvatunnet ning soovivad säästa just pikema aja vältel. Et investeerimise alustalaks on tihtipeale just pikaajaline strateegia, sobivad kuldfrangid suurepäraselt seda ülesannet täitma.