Kuld lakkas olemast ametlik valuuta vähem kui 100 aasta eest. Ometi pole see väärismetall oma väärtust kaotanud, vaid hoopis kasvatanud. Kuidas ning miks sai kullast üldse raha ning millal nägid ilmavalgust esimesed kuldmündid?

Haruldane ja prestiižne

Peamine põhjus, miks hakati rahana kasutama just kulda, peitub selle metalli harulduses ja nappuses. Ehkki aastatuhandeid tagasi asusid peamised kulla leiukohad võrdlemisi maapinna lähedal, nappis antiikajal kaevandamiseks vajalikke ressursse ning sügavamalt kaevandamise jaoks puudus tehnoloogia.

See tähendas, et kulda tuli otsida ja kaevata käsitsi, mitte suurte tööstusmasinatega nagu tänapäeval. Juba ainuüksi see fakt tegi kulla väga haruldaseks ja ihaldusväärseks. Haruldased esemed ja nähtused kipuvad meie maailmas omama teistest suuremat väärtust. Teadupärast tunneb inimene erakordsete esemete vastu alati kõrgendatud huvi. 

Et kuld on ka väga raske metall, võimaldades väikeses tükis hoida suurt väärtust, peaks põhjus, miks just kuld raha rolli astus, olema üsna loogiline. Samuti peitub üks põhjus kulla erilistes omadustes: kuna tegemist on võrdlemisi pehme, ent samas vastupidava materjaliga, mis ei hävine, on päevselge, miks eelistati teistest metallidest just kulda.

Esimesed kuldmündid

Kõige esimesed kuldmündid vermiti teadaolevalt umbes 7. sajandil eKr Väike-Aasia piirkonnas asunud Lüüdia kuningriigis. Kui aga vaadelda maailma kõige esimest kuldmünti, võiks seda võrrelda pigem näiteks hernetera või oaga, ent sugugi mitte klassikalise mündiga.

Tõepoolest, tänapäevase kuldmündiga ei seostanud seda õieti midagi peale selle, et selle mündi sulamis leidus kulda: nimelt olid esimesed kuldmündid tegelikult valmistatud kulla ja hõbeda sulamist ehk elektronist, mida leidus lähedalasuvas Paktolose jões. Et kuldmünti mõnest teisest sarnasest tükist eristada, vermiti sellele ruudukujuline vajutusjälg, mis märgistas konkreetse sulami puhtust ja kvaliteeti.

Päris esimesed elektronmündid polnud aga mõeldud lihtrahvale igapäevaseks kauplemiseks, vaid ringlesid esialgu ainult eliidi seas. Samuti kasutati kuldmünte sõduritele lahingutes tehtud töö ja vaeva eest tasumiseks. Seda eelkõige põhjusel, mis toob meid uuesti kulla väärtuse juurde: üks herneterasuurune kuldmünt oli lihtsalt väärt liiga palju, et selle eest näiteks pätsi leiba osta. Seetõttu sobisid elektronmündid vapratele sõduritele palgaks väga hästi kuna nendega sai korraga edasi anda suurema väärtusega vara.

Lüüdia kuningas Mermnaad Gyges otsustas aga kuningriigis läbi viia rahareformi, kehtestades käibel olevate müntide väljalaskmiseks riigimonopoli – tegemist oli väga suure ajaloolise tähtsusega rahandusreformiga. Hiljem täiustati kuninga järglase poolt rahasüsteemi veelgi, mille tulemusel hakati münte tembeldama märgistega, mis näitasid ühe tüki väärtust ja massi.

Seega arenesid esimestest herneterasuurustest kuldmüntidest kiiresti välja meile tuttavamad kuldmündid, mis olid kujult juba pisut lapikumad ja ümaramad, võimaldades seeläbi mündi mõlemale küljele sobiva kujundi pressida. Ühtne märgisüsteem säästis kaupmehi ajamahukast kaalumisest ning võimaldas tehinguid kiiremini läbi viia.

Muide, esimeseks mündile vermitud kujundiks (kui varasemad ruudukujulised vajutused välja jätta) oli lõvipea, tähistamaks loomale omast jõudu ja vaprust, ent ka Mermnaadide dünastiat.

Ent miks said kuldmündid just ringi, mitte näiteks ruudu või kolmnurga kuju? See oli oluline põhjusel, mis võib-olla esimese hooga pähe ei tulegi: nimelt oli ketasmünti raskem võltsida. Kui elektronist kuldmüntide puhul valmistasid võltsingud varasemalt probleeme, siis ketasmündi rikkumine jäi kohe silma. Samuti oli oluline, et kuldmünt säilitaks oma esialgse kuju, mistõttu poleks nurgelise mündi vermimine olnud kuigi mõttekas samm.

Rohkem raha

Lüüdia viimane kuningas Kroisos mõistis väga hästi kulla tähtsust ja tähendust ning otsustas seda oma kuningriigi jaoks ära kasutada. Nimelt võimaldas metallide omaduste lähem uurimine kulla ja hõbeda teineteisest lahku lüüa. Kuningriigis koguti kokku kõik seni käibel olnud elektronmündid, mille järel need sulatati, et kuld ja hõbe teineteisest eraldada.

Nii vermiti mõlemast metallist uued puhtast kullast ja hõbedast mündid. Põhiliseks nimiväärtuseks oli stateer, mis jagati kolmandiku, kuuendiku ja kaheteistkümnendikuga võrduvateks nimiväärtusteks.

See oli suur innovatsioon ning tõenäoliselt ka maailma kõige esimene raha inflatsioon, mis tegi Lüüdia kuningriigi rikkaks, arendades seeläbi edasi nii sise- kui väliskaubandust. Sellega oli Kroisos kehtestanud ajaloo esimese impeeriumivääringu. Rahast oli saanud veel rohkem raha.

Kuuldused levisid

Et Lüüdia välispoliitilised suhted teiste riikidega olid väga aktiivsed, on üpris loogiline, et kuuldused rikka riigi kohaliku rahasüsteemi kohta jõudsid ka maailma kaugematesse nurkadesse. Selle tunnistajaks olid needsamad kuldmündid, mis igal pool kuulsust kasvatasid. Nii sai Lüüdias läbi viidud reformist eeskuju ka teistele riikidele.

Lüüdia viimase kuninga läbiviidud rahasüsteemi reform leidis kasutust paljudes maades. Hõbemündid leidsid väiksema nimiväärtuse tõttu rohkem kasutust kohalikel turgudel, kulda kasutati eelkõige väliskaubanduses ning asjade ajamiseks teiste riikidega.

Võimas kuningas

Kui pärslased Lüüdia riigi viimaks purustasid, hakkas idee vermitud kuldmüntidest meeldima ka neile. Nii hakati ka Pärsia riigis kuldmünte kasutama, tasudes sõduritele edukate sõjaretkede ja lahingute eest.

Vermitud münte ehtis krooniga kuningas, ühes käes vibu ja teises nool, näidates riigipead võitmatu ja võimsa juhi rollis. Ajaloolased on selles kujunduses näinud ka maailma üht esimest riigipropaganda näidet – mis võiks olla veel parem viis näitamaks oma riigi vankumatut võimu ning kuninga olulist rolli selle võimu püsimises?

Pärsia riik langes 330. aastal eKr Aleksander Suure ja tema sõdurite käe läbi ning ehkki riigil oli juba olemas ka omaenda toimiv monetaarsüsteem, kasutati pärslaste kuningat kujutavaid kuldmünte veel aastasadu hiljemgi justkui paralleelselt kasutuses oleva valuutana.

Nii võib kokkuvõtteks öelda, et pea kõik mündid, mida me tänapäeval kasutame ja teame, on alguse saanud aastatuhandeid tagasi Lüüdia kuningriigis vermitud müntidest. Peamiselt levis selline monetaarsüsteem riigi tugevate väliskaubanduslike suhete pärast, mille abil mündid üle maailma levisid ning teistele riikidele oma monetaarsüsteemi korrastamisel inspiratsiooniks said.

On mõneti imekspandav, kuidas vermimise põhimõtted ning mündi välimus on suures plaanis säilitanud oma esialgse kuju, ehkki seda on erinevate rahvaste poolt aastasadade jooksul pidevalt täiustatud ja täiendatud. Kõik geniaalne pidavat olema lihtne..