Miks on kuld üks kõige väärtuslikumatest metallidest?

Kulla ajalugu ulatub tuhandete aastate taha ning alates juba päris algusest on erinevatel ajastutel elanud inimesed suhtunud sellesse suure lugupidamise ning aukartusega. Mis ikkagi teeb kullast nii väärtusliku metalli, et erinevate rahvaste silmapaarid ikka ja alati pilgu just selle metalli poole pööravad?

Rohkem pole uhkem

Esimese hooga, kui üritame ükskõik millise objekti või vara täpsemat väärtust paika panna, tasuks mõelda sellele, kui palju või vähe leidub maailmas seda vara võrreldes näiteks teiste maavarade ja ressurssidega.

Et meie planeedi maavarasid pole võimalik igavesti kaevandada või maapõuest välja pumbata, kujuneb nende nappuse või rohkuse põhjal ka nende väärtus rahvusvahelisel turul. Kui mingit teatud vara on teistest rohkem, siis ühest küljest pakub see võimalust laiemale sihtrühmale tarbimiseks või kasutamiseks, teisest küljest jällegi kahaneb selle tõttu antud ressursi väärtus, kuna olemasolevad varud tunduvad mingis mõttes justkui lõputud.

Niisiis teeb kulla teiste maavaradega võrreldes eriliseks see, kui vähe seda leidub. Arvutuste kohaselt võiks kogu maailma kuld ära mahtuda nelja olümpiabasseini. Huvilistel on võimalik täpsema arvutuskäiguga tutvuda siin.

Kui võrrelda kulda näiteks mistahes valuutaga, mida soovi korral hõlpsasti juurde saab trükkida, peaks olema ilmselge, mis teeb kulla valuutast kindlamaks ja väärtuslikumaks varaks. Meil lihtsalt ei ole võimalik kulda kuskilt juurde tekitada.

Taaskasutatav materjal

Kulda on kaevandatud juba enne meie ajaarvamist ning selle kaevandamise tempo on ajas pidevalt kasvanud. Viimaste aastakümnete jooksul oleme esimest korda ajaloos asunud kulda ka nii-öelda tarbima – seda eelkõige erinevates elektroonilistes seadmetes leiduvate detailide näol. See on omakorda suurendanud nõudlust kulla kui maavara järele veelgi ning selline tarbimispõhine nõudlus tõotab tulevikus ainult kasvada.

Erinevate hinnangute kohaselt võib kuld aga järgmise paarikümne aasta jooksul maapõuest otsa saada. See aga ei tähenda, et kuld maailmast ära kaoks, pigem vastupidi. Kuna kuld ei hävine ning suudab säilitada enda omadused ka pärast korduvat ümbertöötlemist, on selle kaevandamine teatud mõttes ka palju jätkusuutlikum kui näiteks mõne teise maavara puhul.

Kulla hävinematus tähendab ka seda, et kuld ei kao maailmast paarikümne aasta pärast kuhugi – võib juhtuda, et maapõues leiduvad varud küll lõppevad, kuid kogu välja kaevandatud kuld säilib ühel või teisel viisil igavesti.

Erikaal ja töödeldavus

Võib-olla ujub lugejale siinkohal ligi küsimus, et kes ikkagi otsustas, et just kuld on see, mis võiks teistest varadest väärtuslikum olla. Tegelikult mõjutasid seda “otsust” kulla erilised omadused, mis tulid ilmsiks juba aastatuhandeid tagasi. Esimeseks näiteks on kulla erikaal, mis on võrreldes teiste metallidega väga suur.

Seetõttu meenutab näiteks ühekilone kullakang suuruselt mõnda väiksemat nutitelefoni. Ehkki erikaalust ei teatud kaugemas minevikus midagi, võimaldas kuldmüntide kaalumine ning võrdlemine teiste metallidega juba tollal eristada päris kulda võltsingutest.

Kulda on ka võrdlemisi lihtne töödelda, sest tegemist on omadustelt väga pehme metalliga. Vermimisel andis see kullale teiste metallide ees selge eelise – ka väga pealiskaudsete teadmiste ja tehnikaga oli kullale võimalik anda mündile omane kuju ja märgistus.

Lisaks on kulla näol tegemist väga hea elektrijuhtivusega materjaliga, mis on tänapäeval teinud kullast nõutud metalli ka tehnoloogia ja elektroonika sektoris.

Kvaliteet ei kannata

Maailma ajaloost on teada, et enne kuldmüntide käibele tulekut kauplesid inimesed omavahel teiste esemete, toiduainete või muude ressurssidega. Kauplemisel kasutati näiteks odrateri – kogust ja kaalu oli võrdlemisi kerge mõõta ning tegemist oli ka universaalselt tarbitava kaubaga.

Samuti arveldati ka erinevate kariloomadega – loomi sai kasutada nii põlluharimisel kui ka toidulaual. Probleem sellises naturaalmajanduses tekib aga sel hetkel, kui ühel osapoolel ei ole parasjagu just seda kaupa või ressurssi, mida soovib tehingu teisel pool asuv isik. Lisaks muutuvad sellised raha aseained majanduse kasvades võrdlemisi tülikaks ja ebamugavaks.

Siinkohal tuligi inimkonnale appi kuld – universaalne väärtuse kandja, mida oli lihtne transportida, hoiustada ning võimatu järgi teha. Peale kulla kasutusele võtmist ei pidanud talunik tehingu tegemiseks enam poolt oma karja teise külla karjatama, vaid võis võtta ette kergema teekonna, taskus mõni münt.

Samuti aitas see teatud mõttes maandada riske – talunik võis müüa poole oma viljasaagist ning saada vastu kulda – nii vahetas talunik potentsiaalselt rikneva vara millegi sellise vastu, mille eest oli igal ajahetkel võimalik soetada just tol hetkel tarvilikku ressurssi.

Võltsimine võimatu

Ajaloost on hästi teada ka kullast ja muudest metallidest tehtud müntide võltsimisega seotud peatükke. Inimene on teatavasti nutikas olend ning janu parema elukvaliteedi järele on tihti ajendanud inimest oma unistuste realiseerimiseks otsima ka alternatiivseid lahendusi.

Kullast rääkides “lahendati” olukorda eeskätt erinevate metallide sulamite abil, püüdes lisada kulla sulamisse erinevaid tavalisi metalle. Võitluseks võltsimise vastu hakati ühe lahendusena kasutama müntide serva hammastamist, mille abil oli võimalik näha mündi sisemust.

Tänapäeval on kullasisalduse määramiseks muidugi loodud lollikindlad ja täpsed tööprotsessid. Kulla unikaalne erikaal muudab kuldtoodete kontrollimise küllaltki lihtsaks. Reeglina piisab vaid kuldplaadi või -mündi ruumala ja kaalu võrdlusest – kui eelnevalt teada olevad parameetrid sobituvad esitatud parameetritega on tegemist autentse kuldesemega.

Sellist meetodit on võimalik kasutada standardiseeritud toodete puhul, s.t selliste toodete puhul, mille täpsed mõõtmed on kinnitatud kulla tootja poolt.

Kulla unikaalne eritihedus tähendab teisisõnu seda, et mitte ühestki teisest metallist ega sulamist ei ole võimalik vermida münti või plaati, mis vastaks ruumala ja kaalu poolest samadele parameetritele mis kullast tehtud münt või plaat.

Üheks erandiks võib küll lugeda volframi, kuid volframi kasutamine kulla võltsimiseks on kulukam tegevus kui päris kulla ostmine. Kullasisalduse määramiseks standardiseerimata esemetes, näiteks kuldehetes, kasutatakse enamasti keemilise testimise meetodit.

Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kolm korda nädalas

Telli Geeniuse kõige hinnalisemad lood oma postkasti

Saadame sulle e-postiga kaks korda nädalas investeerimisportaali Rikas Geenius olulisemad uudised ja analüüsid.