Oled kindlasti märganud, et teatud sorti kuldesemeid pole võimalik oma käega katsuda, kuna neid ümbritseb lamineeritud pakend või kapsel.

Investeerimiskuld on reeglina kaitstud pakendiga, kuna on väga oluline, et see säilitaks oma esialgse kuju ja seisundi – see kehtib muuhulgas ka originaalpakendi kohta. Ent miks neid esemeid ikkagi pakendist välja ei võeta?

Kõrge prooviga

Investeerimiskullaks loetakse kuldmünte, mille proov on 900 või kõrgem ning vermimisaastaks 1800 või hilisem. Investeerimiseks mõeldud kuldplaatide puhul peaks proov olema 995 või kõrgem.

Mida kõrgem on proov, seda rohkem sisaldab konkreetne sulam kulda ning seda potentsiaalselt tundlikum on kuld erinevate füüsikaliste tegurite suhtes.

Keemilised tegurid kulda olulisel määral ei mõjuta, kuna kuld reageerib teiste ainetega väga vähe. Sellegipoolest tasuks kulda suhtuda hoole ja armastusega ning veenduda, et erinevad tegurid seda ei mõjutaks.

Investeerimistoodet müüakse reeglina lamineeritud pakendis või plastkapslis, sõltuvalt sellest, millega täpsemalt tegu on. Ehkki agaram kullahuviline sooviks kulla sarnaselt teiste huvipakkuvate toodetega pakendist kiiremas korras välja kangutada, ei ole puhta kulla puhul soovitatav seda siiski teha. Kohe räägime lähemalt, miks see nii on.

Kuldmedalite saladus

Puhta kulla peale mõeldes võib paljudele meenuda mõni emotsionaalne hetk suurelt spordivõistlustelt, kus poodiumile jõudnud sportlased armastavad tihtilugu oma võidumedalit justkui õrnalt hammustada.

Ehkki esmapilgul võib tunduda, justkui oleks kuldmedal sarnaselt ka paljude investeerimistoodetega tehtud üleni puhtast kullast, peame siinkohal siiski pettumuse valmistama: see ei vasta tõele.

Olümpiasangarile kaela riputatav kuldmedal on koguni rohkem kui 90% ulatuses tehtud hoopis hõbedast. Päris kulda on sulamis vaid umbes 6 grammi jagu ning ülejäänud osa moodustavad teised metallid.

Seetõttu ei kujuta hammustamine sellisest sulamist tehtud medalile kuigi suurt ohtu ning kuldmedalit ei saa kindlasti pidada kullast medaliks, ehkki ta seda sportlase jaoks kindlasti tähendab.

Kulla hammustamise komme pärineb aga 19. sajandist, mil selle ehtsuse määramiseks löödi kullale piltlikult öeldes hambad sisse. Kui hammustamisest jäi alles jälg, võis väita, et tegemist on päris kullaga. See tulenes sellest, et tollal ei osatud anda kullale teiste metallide lisamisega suuremat kõvadust.

Tänaseks on kulla tõesuse ja puhtuse väljaselgitamiseks muidugi loodud juba märksa kaasaegsemad vahendid ja moodused.

Väärtus võib kahaneda

Ent liigume nüüd tagasi investeerimise juurde. Kuna investeerimiskuld on nagu nimigi ütleb, mõeldud eelkõige tehinguteks, on seda vaja hoiustada nii, et kuldmünt või -plaat erinevate inimeste või kaupmeeste vahel käest-kätte toimuvate liikumiste vahel vigastada ei saaks.

Nimelt võib konkreetse kullatoote väärtust kahandada ainuüksi fakt, et pakendi vigastamise tulemusel on mõjutada saanud ka kuld ise. Mõranenud mündikapsli võib vajadusel välja vahetada. Kuldplaatide pakendeid valdaval enamusel juhtudest kahjuks vahetada ei saa.

Kuid mis ikkagi saab kullast, millel pole enam investeerimistoote omadusi? Tavaliselt hinnatakse kullast toote seisundit väga põhjalikult ning kui selgub, et kuldmünt või -plaat enam investeerimistoote eesmärki ei täida, läheb see ümbertöötlemisse ehk teda koheldakse nagu tavalist romukulda.

Ostjal on küll võimalus lasta sellest kullast teha soovi korral midagi uut või saadud kulla hulk kullakaupmehele müüa, kuid on selge, et hind, mis tootel esialgsel kujul säilinuna olnuks, saab nende tegevuste käigus veidi kannatada. Rikutud invseteerimistoodete hind on tavaliselt ca 4-5% madalam kui laitmatus seisukorras toodete oma. Just seetõttu tasuks investeerimiskulda hästi kohelda.

Sõrmejälgi tuleks vältida

Nii kõrge prooviga kuld, nagu seda on investeerimiskuld, võib mõjutatud saada ainuüksi sõrmeotsaga puudutamisest või pehme kangaga õrnast hõõrumisest, mis tekitab eseme pinnale peenikesi, kuid pöördumatuid kriime.

Kui omanikul on siiski soov või vajadus kuld pakendist eemaldada, tasuks seda teha näiteks nii, et toode asetatakse välja võttes sametkangale.

Kui kulda tahetakse käes hoida, tuleks seda kindlasti teha pehmete puuvillaste kinnastega, kuna vastasel juhul võivad kulla peegelsiledale pinnale jääda sõrmejäljed, mille eemaldamiseks on tarvis pinda hõõruda. See võib aga omakorda tekitada kahjustusi, millest juba rääkisime.

Kui sinu mündikogusse kuulub mitu erinevat kuldmünti, mida armastad muuhulgas sageli ka sõpradele või sugulastele näidata, siis võib aja möödudes tekkida omanikul soov vanad kapslid uute vastu välja vahetada.

Siinkohal tuleb appi Tavid, mis on ainuke koht, kust saab teatud müntide originaalkapsleid vajadusel ka tellida. Näiteks on originaalkapslites müügil Lunar seeria kuldmündid, mille kapsleid tavakaubandusest naljalt ei leia, kuid on vajadusel võimalik osta Tavidist.

Samal ajal tasuks aga meeles pidada, et kuldplaatide originaalpakendit välja vahetada ei saa. Seega tasuks investeerimiskulda suhtuda heaperemehelikult ning veenduda, et seda hoiustatakse kindlas ja turvalises kohas, mis ei avaldaks mõju kullale ega ka seda ümbritsevale pakendile.

Ajaloolised mündid on erand

Kui sul on siiski soov investeerida kulda, mida saaks ka oma käega katsuda, siis head võimalust selleks pakuvad ajaloolised mündid. Kuna need numismaatilist väärtust omavad mündid on varasemalt rahana käibel olnud, ei määra pakendi seisukord või selle puudumine mündi hinda.

Niisiis, ehkki ajaloolistel müntidel võib esineda täkkeid või kriimustusi, ei kahane sellest nende väärtus: kui see münt on üle elanud erinevaid sajandeid ja ajastuid, siis see pigem kergitab kui kahandab selle erakordse eseme väärtust. Seetõttu võib omanik soovi korral ajaloolisi münte käes hoida kui ka huvilistele näidata, ilma et eseme hea seisukorra pärast muretsema peaks. 

Kindel on aga see, et ka ajaloolised mündid omavad teiste investeerimiskulla toodetega sarnast väärtust, seda muuhulgas selle metalli eriliste omaduste ning nappuse tõttu.

Niisiis tuleks kulda suhtuda lugupidamisega ning hoolitseda, et investeerimistoodete väärtus ei kahaneks ajas omaniku hooletuse või uudishimu tõttu, vaid pigem kasvaks tänu sellele, et toodet on säilitatud eesmärgipäraselt ja heaperemehelikult.