Tavidi kullablogi

Kulla ABC: levinuimad terminid, mida kullast rääkides kasutatakse

Kuld on mänginud inimese elus olulist rolli läbi ühiskonna ajaloo kuni tänase päevani ning selle väärtus tõotab tänu tema unikaalsusele tulevikus veelgi kasvada.

Ehkki me ei pruugi seda igapäevaselt teadvustada, kasutatakse kulda väärtuse kirjeldamiseks nii kõnekeeles, viidates näiteks armsamale või lähedasele kui ka reaalset monetaarset väärtust omavate esemete hindamiseks.

Tõenäoliselt on igaüks kunagi mõtisklenud kulla olemuse üle, ent takerdunud sealjuures mõne termini tähenduse või segadust tekitava protsessi taha. Tegelikkuses on kullamaailma mõistmine aga küllaltki lihtne. Piisab ainult teatud põhitõdede mõistmisest. Niisiis räägime selles artiklis selgeks peamised terminid, mida kullast rääkides kasutatakse.

Mida tähendab “puhas kuld”?

Ilmselt oled korduvalt kuulnud, kuidas aruteludes räägitakse muuhulgas ka kulla puhtusest. Tegelikult ei tähenda puhtus mitte midagi rohkemat kui puhta kulla sisaldust vastavas sulamis, mida mõõdetakse üldlevinult karaatides. Karaatide arv näitab, mitu osa moodustab puhas kuld vastavast sulamist. Mida väiksem karaatide arv, seda rohkem on sulamisse segatud teisi metalle ning vastupidi.

Kõige suurem võimalik karaatide arv kullas on 24 – see sümboliseerib “puhast” kulda. Kiire arvutuse põhjal näeme, et näiteks 12-karaadises kullas on 50% kulda, millest ülejäänud poole moodustavad mõned teised metallid, mida sulamile eesmärgipäraselt juurde segatakse, et saavutada vastava toote jaoks vajalikud omadused. Enim levinud lisandid kullasulamites on vask, hõbe, nikkel, pallaadium ja tsink.

Veelgi lihtsamini väljendab aga puhtust kullaproov – kindlasti oled kolmekohalisi arve kuldesemete peal ka varem märganud. Kullaproov 999 näitab, et antud sulamis on 99,9% kulda – see on kõige kõrgem kullaproov ehk puhtaim võimalik kuld. Kõige puhtam kuld, mida maailmas toodetakse omab proovi 99,999% – sellisest kullast teeb investeerimistooteid näiteks Kanada Kuninglik Vermikoda (Royal Canadian Mint).

Kullaproovi näol on seega tegemist protsendiga, mis näitab, mitu protsenti vastavast sulamist moodustab puhas kuld. Kuldehete puhul väga levinud proov 585 näitab, et tootes on 58,5% puhast kulda.

Ent miks ei võiks puhta kulla puhul prooviks olla 100%? See tuleneb sellest, et sulatustehaste tingimustes on peaaegu võimatu eemaldada 100% ulatuses kõikvõimalikke lisaaineid, millega sulam kokku puutuda võib. Lisaks on murdosa teisi lisandeid vajalik selleks, et anda sulamile soovitud omadusi, näiteks tugevust.

Kullaproovi puhul tasub meeles pidada, et proov ehk sulami proportsioon sõltub suuresti kuldeseme funktsioonist. Ei saa öelda, et üks proov on halvem või parem. Saab öelda, et ühes tootes on rohkem või vähem kulda, sest tooted on mõeldud täitma erinevaid funktsioone.

Seetõttu ei kohta me näiteks ehete ega ajalooliste käibemüntide puhul kullaproovi 999, kuna nii puhas kuld on väärisesemete jaoks liiga pehme ja sellisest kullast toodetud ehted ja käibemündid ei hoiaks oma vormi.

Niisiis kohtame ehetekarpides sagedamini 375 prooviga ehk 9-karaadiseid, 585 prooviga ehk 14-karaadiseid ja 750 kullaprooviga ehk 18-karaadiiseid kuldehteid. Ajalooliste müntide puhul on levinud proovideks 900 ja 916.

Küsimus mõtisklemiseks: kas näiteks 375 prooviga ehk 37,5% kullasisaldusega sõrmust saab ikka nimetada kuldsõrmuseks arvestades seda, et enamus tootest moodustab mõni muu metall? Või peaks seda nimetama näiteks vasksõrmuseks, sest 62,5% tootest võib olla tehtud vasest?

Kulla massi, nagu ka teiste väärismetallide massi, mõõdetakse troi untsides (Oz), mida kiputakse sageli tavalise untsiga segi ajama. Troi untsi puhul on 1 ühiku väärtuseks 31,10347 grammi, tavalise untsi puhul on see ekvivalent grammides umbes 10% madalam ehk 28,34 grammi.

Niisiis tasub meeles pidada, et kõige puhtam ehk puhas kuld on 24-karaadine ehk kullaprooviga 999, kullaproov on alati seotud toote funktsiooniga ning kuldeseme massi puhul räägitakse reeglina troi untsidest.

Mis on investeerimiskuld?

Nüüd, kus kulla puhtuse ja väärtuse määramise olemus peaks olema selge, võiks mõelda, et mida siis tehakse kõige puhtama kullaga? Selle 999 kullaga. Kas “puhas“ kuld on mõeldud vaid sulamitesse lisamiseks või on sellel ka muud funktsioonid?

Sellist kulda, mille funktsiooniks on oma puhtal kujul väärtuse hoiustamine, nimetatakse investeerimiskullaks. Üldiselt vermitakse ja valatakse puhtast kullast erinevaid münte ja kuldplaate, mida kaitseb reeglina kapsel või lamineeritud pakend. Pakendi eesmärgiks on kaitsta toodet väliste füüsikaliste mõjurite eest.

Keemilised mõjurid kulda eriti ei ohusta, kuna kuld on väga inertne aine ning reageerib väga väheste teiste ainetega. Investeerimistoodete säilitamine algupärases seisundis on oluline selleks, et säiliksid kulla investeerimistoote omadused.

Võib tekkida õiguspärane küsimus: kas kuld ei ole mitte igal juhul kuld? Kuld on küll kuld, kuid laitmatus seisukorras tooted on väärt veidi rohkem kui puhta metalli hind.

Kuldmünte ja -plaate soetatakse investeerimise eesmärgil ning tavaliselt peitub selle taga soov oma vara kindlustada ja turvaliselt säilitada. Lisaks on oluline roll ka vara väärtuse säilitamisel.

Hea näite väärtuse säilitamise kohta võib tuua 1-untsise kuldmündi kohta. 100 aastat tagasi sai üks džentelmen untsi kulla eest osta ülikonna ja kingad ning viia daami õhtusöögile. Ka tänasel päeval on untsi kulla eest kõik see võimalik. Võrdluseks: USA dollar on selle perioodi jooksul kaotanud oma väärtuses üle 10 korra. Investorid paigutavad sageli umbes 5–30% investeerimisele mõeldud rahast füüsilisse kulda, et hajutada riske ja garanteerida vara säilimine.

Samuti tasub meeles pidada, et juba alates 2000. aastast on investeerimiskuld Eestis käibemaksuvaba. Invseteerimiskuld on käibemaksuvaba ka üle kogu Euroopa Liidu.

Kuidas saab kuld olla virtuaalne?

Lisaks füüsilisele ehk investeerimiskullale räägitakse sageli ka virtuaalsest kullast. Selle all mõeldakse reeglina nn paberkulda ehk börsil ja teistel platvormidel kaubeldavate kullafondide osakuid, kullakaevanduste aktsiaid või muid investeerimisinstrumente, mis ei ole käega katsutavad, vaid virtuaalsed – koodiread ja pikslid. Seega on investoril võimalus paigutada raha kulda ka virtuaalsete kanalite kaudu.

Füüsilist kulda peetakse aga sellegi poolest turvalisemaks ja kindlamaks investeerimisvõimaluseks. Miks? Füüsilise kulla eristav omadus on see, et see asub omaniku valduses, mis tagab suurema kindlustunde ja täieliku kontrolli oma vara üle. Lisaks on mõne kriisistsenaariumi realiseerudes kulla valdajal võimlik palju operatiivsemalt ja iseseisvamalt vara realiseerida või vajadusel transportida.

Miks just “romukuld”?

Romukullaks nimetatakse igasugust füüsilist kulda, mis on kaotanud oma kaubandusliku välimuse või funktsionaalsuse. Selline kuld saadetakse reeglina rafineerimistehastesse ümbersulatamisse. Kõige tüüpilisemate romukulla näidete hulka kuuluvad erinevad vanad kuldehted ja hambakuld. Selliste kuldesemete proovid on tavaliselt 375, 585, 750 ning kuldhammaste puhul ka 800 ja 830.

Kullakaupmehed ja pandimajad ostavad kulda kokku vastavalt proovile grammi hinna alusel. Enim levinud proovide määramise viis väikeettevõtetes on kullasisalduse määramine hapete abil. Eseme pealt kraabitakse proovikivi peale õhuke kiht kulda ning lisatakse sellele erineva kontsentratsiooniga happeid. Esmane trikk seisneb selles, et kuld ise (Au puhtal kujul) esimese kasutatava happe (lämmastikhappe lahus) mõjul ei lahustu – enne lahustuvad sulami teised metallid.

Seega, kui kivile kraabitud kiht lahustub täielikult, ei ole tegemist kullaga. Kui kivile kraabitud kihist jääb pärast esimest testi jälg, siis testitakse proovi edasi vesinikkloriidhappe ja lämmastikhappe segu erinevate kontsentratsioonidega, et määrata ära proov.

Teine trikk seisneb selles, et tegemist on ainukese lahusega, mis on võimeline lahustama teatud “kanguse“ juures ka kulda. Seega teades happe kontsentratsioone saab kindlaks määrata, millise kullasisaldusega tootega on tegu. 

Romukulda on võimalik müügiks tuua ka igasse Tavidi kontorisse, ent hinna saad välja arvutada juba varem ka meie hinnakalkulaatori abil.

Mida näitab spread?

Kuldesemete hinna kõrvalt võib sageli leida ka sellise rea, mille juures seisab ingliskeelne sõna spread. Spread’iks nimetatakse kulla ostu-müügihinna vahet. Toome näite: mida väiksem on spread, seda vähem peab investor kulla hinnatõusu puhul ootama, et oma investeeringuga plussi jõuda. Näiteks juhul, kui spread on 4%, siis investoril on investeeringuga plussi jõudmiseks vaja kulla turuhinna tõusu 4% võrra.

Võib tekkida küsimus, milleks see spread üldse vajalik on ja miks ei saa füüsilist kulda osta turuhinnaga. Spread või juurdehindlus, mille poolest konkreetse toote hind erineb maailmaturu hinnast, tuleneb enamuses tootmise ja transpordi kulust ja väiksel määral ka tasust, mille arvelt kullakaupmees teenib oma kasumi. Ilma selleta füüsilise kullaga kauplemise äriline mudel ei toimiks.

Samuti võib mõelda, miks on erinevatel puhtast kullast toodetel erinev spread. Kuld on ju kuld ja ühtäkki on ühe toote ostu-müügihinna vahe 4% ja teise oma 15%?

Erinevused tulenevad eelkõige tootmis- ja transpordikuludest. 100-grammise plaadi puhul on ühe grammi tootmine palju soodsam kui ühe grammi tootmine 1-grammises plaadis. See muudab 1-grammise plaadi ka lõpptarbija jaoks kallimaks tooteks.

Lisaks mõjutab spread’i ka tarneahela pikkus. Kui kullakaupmehel on võimalus tellida tooted otse tehasest on tarneahel minimaalne, mis kajastub ka soodsamas hinnas.

Kui tarneahelas on palju lülisid ja vahemehi, kes soovivad kõik teenida oma väikse kasumi, on kõrgem ka toote jaehind. Spread’i kasutamise vajadus üleüldiselt on aga tingitud sellest, et kulla maailmaturuhind on pidevas liikumises, mis tähendab, et fikseeritud hindadega kauplemine ei ole sellel turul võimalik.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.