Tavidi kullablogi

Kuidas sai kullast sama oluline valuuta nagu USA dollar?

Ehkki kullastandard enam ei kehti, pole kuld siiski oma väärtust kaotanud.Shutterstock

Tõenäoliselt oled varasemalt kuulnud sõna “kullastandard”, kuid võib-olla on selgusetuks jäänud, mida see endast täpsemalt kujutab. Ehkki tänapäeval enam kullastandardit ei eksisteeri, tasub siiski pöörata pilk ajalukku, et mõista, mis põhjusel see kunagi loodud sai.

Kokkulepitud kogused

Kullastandard tähendab lihtsamalt öeldes seda, et teatud hulk kulda võrdub teatud hulga kohaliku valuutaga. Kui näiteks 1928. aastal toimus Eestis rahareform ja käibele tulid kroonid ja sendid, hakkas üks kroon samuti vastama teatud hulgale kullale. 3. mail 1927. aastal vastuvõetud rahaseaduse järgi vastas 1 kroonile niisiis 100/248 grammi puhast kulda.

Niisiis oli tegemist justkui eraldiseisva monetaarsüsteemiga: inimene võis minna rahus panka ning küsida teatud arvu kroonide eest vastu teatud hulga puhast kulda.

Ent miks see ikkagi vajalik oli? Eelkõige raha väärtuse ja kursi kindlustamiseks ning stabiilsena hoidmiseks. Paraku ei saanud see kokkulepe kaua kesta: kullastandard kehtestati küll lootuses, et inflatsiooni ei ole ega tule, kuid paraku näitab ajalugu, et niiviisi ikkagi ei läinud.

Maailmasõja mõjud

Ameerika Ühendriigid kehtestasid kullastandardi de facto 1834. aastal, mille tulemusel vastas ühele untsile kullale 20,67 dollarit. 1870ndatel järgnesid sellele ka teised suuremad riigid ning kullastandard kehtis edukalt mitukümmend aastat. Sel perioodil oli majandus pidevalt tõusujoonel ning samuti kasvas jõudsalt ka riikidevaheline vabakaubandus.

Seoses esimese maailmasõjaga löödi aga kullastandard kõikuma. Nimelt oli sõjaliste väljaminekute tarbeks vaja trükkida juurde tohututes kogustes paberraha, mis omakorda tõi kaasa hindade tõusu ja inflatsiooni. Samuti ei liikunud kaubad rahvusvahelistel turgudel enam nii nagu varasemalt.

Esimene maailmasõda mõjus maailmamajandusele, sealhulgas rahandusele laastavalt. Ehkki inflatsiooni pidurdati ja kullastandardit üritati taastada, loobus sellest enamus riike nn suure depressiooni ajal vahemikus 1929–1933 – viimaseks loobujaks olid Ameerika Ühendriigid.

Ka Eesti loobus kullastandardist 1931. aasta sügisel ning krooni kurssi hoiti endisel tasemel kunstlike abinõudega.

Kullastandardi comeback

Kullastandardi taaskehtestamine tuli uuesti jutuks teise maailmasõja järel toimunud rahanduskonverentsil, kus osalenud 44 riiki leppisid kokku, et edaspidi toetuvad ülejäänud riikide rahakursid kulla ja dollari vahekorrale, tehes USA dollarist sellega maailma tähtsaima valuuta. 1 untsile kullale vastas niisiis edaspidi 35 dollarit.

Loodud kokkulepet hakati nimetama Bretton Woodsi süsteemiks ning selleks, et süsteem tulevikus eesmärgipäraselt toimiks, nägid ilmavalgust Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank.

Bretton Woodsi süsteem kehtis ametlikult 1971. aastani, mil Ameerika Ühendriigid otsustasid sellest ametlikult ja tõenäoliselt lõplikult loobuda. Otsuse põhjus peitus peamiselt riigi pidevalt vähenevates kullavarudes, mistõttu otsustati oma tagalat kindlustada ja kaitsta.

Kullastandardist loobumine viis omakorda kulla hinna plahvatusliku kasvuni, samal ajal kui USA dollar läks otsejoones vabalangusse.

Endiselt väärtuslik

Pärast Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemist hakkasid riigid aktiivselt omaenda kohalikku raha trükkima, mis tõi kaasa uue inflatsiooni, kuid ühtlasi ka majandustõusu. Ehkki kullastandard enam ei kehti, pole kuld siiski oma väärtust kaotanud, vaid pigem kasvatab seda – seda enam, et kullavarusid on maailmas piiritletult ning kulda pole võimalik paberraha kombel juurde trükkida.

Seda kinnitavad ka möödunud aastal aset leidnud rekordid, mis annavad veelgi enam põhjust arvata, et kuld on jätkuvalt oluline ja turvalisim viis oma vara väärtuse kindlustamiseks ja säilitamiseks.

Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Telli head ideed raha kasvatamiseks oma postkasti

Saadame sulle e-postiga kolm korda nädalas investeerimisportaali Rikas Geenius olulisemad uudised ja analüüsid.