Tavidi kullablogi

Kild ajaloost: kuidas kuld ameeriklastelt ära võeti

Kulla ajaloost võib leida nii skandaalseid kui ahhetamapanevaid seikasid, mida võib olla esimese hooga raske uskuda. Sellegipoolest on nii mõnigi neist kirjutatud igaveseks ajalooõpikusse. Ühest sellisest tähelepanuväärsest juhtumist nüüd lähemalt räägimegi.

Möödunud sajandi esimesest poolest võib välja tuua tänapäeval uskumatuna näiva juhtumi, kus USA president Franklin D. Roosevelt andis käsu koguda Ameerika majapidamistest kokku kõik kuldesemed, sealhulgas kuldmündid, kuldplaadid ja kullasertifikaadid. Käsu alla ei läinud vaid ajaloolised kuldmündid. Et aru saada, miks selline otsus sündis, tuleb aga ajas natuke tagasi minna.

Kullastandardi tulek

Kulla ajaloos märgib tähtsat hetke 1848. aastal alguse saanud California kullapalavik, mille tulemusel hakati kulda järjest rohkem ja aktiivsemalt kaevandama. Kui ka Austraaliast 1852. aastal suures koguses kulda leiti, hakkas maailma lisanduma järjest suuremates kogustes kullavarusid. See omakorda pani aluse kullastandardi loomiseks, mille raames seoti kulla kogus vastavas riigis kehtiva valuutaga.

Samal ajal arenes pöörase hooga ka Ameerika Ühendriikide tööstus ning 1894. aastaks tõusis USA maailma juhtivaks tööstusriigiks: uude sajandisse astus USA niisiis maailma kõige võimsama riigina.

Selline edu tagas USA-le ka teatava külgetõmbejõu, mille tulemusel reisis ja kolis jäädavalt Ameerika Ühendriikidesse umbes miljon inimest aastas. Et tööjõudu jagus ning majandus muudkui kasvas, andis see tohutul hulgal võimalusi edulugudeks. 1918. aastaks oli ka umbes 70% kogu maailma kullavarudest koondunud Ameerika Ühendriikidesse.

Ka kullastandard toimis edukalt kuni 1914. aastani. Siis aga algas esimene maailmasõda, mille ajal lõpetas enamik riike oma valuuta sidumise kullaga. Laastava sõja tulemusel hakati hoopis suurendama oma rahavarusid: trükiti rohkem paberraha, laenati rohkem ning kulutati olukorrast tulenevalt selgelt üle oma võimete.

Selleks hetkeks oli Ameerika Ühendriikidest saanud maailma finantskeskus. Et kohalike inimeste elatustase muudkui tõusis, suurettevõtted kasvasid mühinal, jagati silmapaistva edu vilju loomulikult ka töötajatele. Riigi edu etteotsa tõusid suured trustid.

Just trustide ohjeldamine ja nende tegevuse reguleerimine sai suuresti Ameerika Ühendriikide sisepoliitika peamiseks murekohaks. 1915. aastaks kuulus 60% USA rikkustest kahele protsendile elanikkonnast. Järgnevaid sündmuseid võib seega pidada protsessi loomulikuks jätkuks.

Süsteem variseb kokku

1929. aastal varises Ameerika Ühendriikide börs kokku, põhjustades omakorda paanika ka Londoni finantsturul. Alanud oli maailma ajaloo seni suurim majanduskriis: vaid nelja aasta jooksul suurenes Ameerika tööpuudus 25 protsendini, olles enne kriisi algust vaid 3%. Lisaks tööle kaotasid paljud inimesed ka elukoha. Suurbritannia oli 1931. aastal sunnitud tühistama kehtiva kullastandardi: nael devalveeriti ja kullastandard leidis oma lõpu.

1932. aastal toimusid Ameerika Ühendriikides presidendivalimised, millel kandideeris ka Franklin Delano Roosevelt. Ehkki juba oma valimiskampaania ajal rääkis ta terminist New Deal (uus plaan – e.k.), mille eesmärgiks oli läbi viia põhjalikke muudatusi, mis ameeriklaste eluolu olulisel määral parandaksid, jättis president täpsustamata, mis tal täpsemalt plaanis oli.

Roosevelti plaan

Roosevelt võitis kindlalt valimised ning asus 1933. aastal presidenditoolile. Roosevelt hakkas koheselt läbi viima New Deal’i ehk programmi majanduse elavdamiseks, vaesusesse langenud elanikkonna toetamiseks ning panganduse ja tööstuse kontrollimiseks.

Programmi kuulus ka korraldus, mis on ajalukku läinud kui Executive Order ehk korraldus nr 6102, mis nägi ette kuldesemete konfiskeerimist ning nende kokku kogumist riigi föderaalreservi. Selle raames devalveeriti sisuliselt ka USA dollarit 75% võrra. Ühe untsi kulla eest anti nüüd vaid 20 dollarit, mitte 35 dollarit nagu varasemalt. See tähendas, et kullastandard oli Ameerika Ühendriikides sisuliselt tühistatud.

Ühtlasi keelati ära ka hõbeda ja kulla väljavedu ning metallraha varjamine, mille eest ähvardasid rikkujat hirmuäratavad trahvisummad (10 000 dollarit) või isegi 10-aastane vanglakaristus. On aga tähelepanuväärne, et Ameerika kodanik võis enda valdusesse jätta ajaloolised kuldmündid, kuna neid käsitleti rahana.

Majandus kasvas

Ehkki Roosevelti otsus võib esialgu tunduda pöörasena, oli selle kõige tähtsamaks eesmärgiks seljatada lõpmatuna näiv suur depressioon. See tal ka õnnestus: USA majandus kasvas aastatel 1934–1936 mühinal. Lisaks õnnestus Ameerika Ühendriikidel koos teiste liitlastega väljuda võitjana ka 1944. aastal lõppenud teisest maailmasõjast. Ent mis sai kullast?

1944. aastal kogunesid 44 riiki teise maailmasõja võitjate eestvedamisel Bretton Woodsi konverentsile, et panna paika edasised majanduse jõujooned. Koosviibimise käigus otsustati raha hinnata USA dollari järgi vastavalt kulla hinnale 35 dollarit = 1 unts. Seeläbi hakkas suur osa maailma majandusest põhinema USA dollaril. Dollar oli piltlikult öeldes sama hea kui kuld.

Et aga dollarit sai nüüd kergesti kullaks vahetada, hakkas see kiirelt Ameerika Ühendriikidest välja voolama. Riigi poolt hoiustatud 22 000 tonnist monetaarkulla reservidest jäi paarikümne aastaga järgi vaid 8100 tonni. Kuna kulla kogus tõotas 70ndate lõpuks veelgi kahaneda, otsustati 1971. aasta augustis kullastandardist lõplikult loobuda. Selle tulemusel läks USA dollar juba vabalangusse, põhjustades omakorda kulla hinna plahvatusliku kasvu.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.