Kuldmünte leidub väga erinevates suurustes ja kõikvõimalike kujundustega. Ent kas oled mõelnud, kuidas neid hinnalisi münte valmistatakse ning kuidas saab kunstniku algideest kuldsel kujul eksisteeriv investeerimismünt? Sellest nüüd lähemalt räägimegi.

Kujundamine on peen protsess 

Iga mündi sünd saab alguse disaineri poolt loodud joonisest. Kui arvasid, et kunstniku joonis sarnaneb suuruselt tavalise mündiga, siis eksisid: nimelt võib joonis olla tegelikust mündist mitu korda suurem ning meenutada pigem suurt taldrikut kui pisikest münti.

Joonise valmimise puhul on tegemist väga loomingulise protsessiga, kus olemasolevat ideed saab erinevatel viisidel katsetada. Tänapäeval on selles etapis abiks ka erinevad kujundusprogrammid, mis joonisele viimase lihvi annavad.

Joonis saab vormi

Kunstniku disainitud kavandi alusel voolitakse omakorda spetsiaalsest vormimissegust valmistatud kujutis. Seda tehakse materjalist, mis sarnaneb enda omadustelt saviga. Kui kujutis on valmis, valatakse see kipsi ning „nokitsetakse“ selle kallal nii kaua, kuniks saadakse sobiv väljanägemine.

Just kipsist vorm mängib siinkohal olulist rolli: sellest luuakse hiljem nii akrüül- kui ka pressvorm, mis tehakse graveerijate poolt valmis käsitsi. Pressvormi karastamise järel saab valmis vermida juba päris kuldmündi.

Enne tootmisprotsessi viiakse läbi ka järeltöötlus, mille käigus võetakse arvesse mündile sätestatud erinõudmisi ning vajadusel näiteks lihvitakse või plakeeritakse.

Münditoorik kuldsest lindist

Kui mündi kujundus on saanud viimase kinnituse, liigub see edasi tootmisse. Mündivabrikus kasutatakse toormaterjaliks puhtast kullast valmistatud õhukest linti, mis on esialgsel kujul rulli keeratud ning töö käigus end masinate abil justkui voki kombel lahti veeretab. „Kuldlindist“ lõigatakse münditoorikuid välja nagu ümmarguseid piparkooke, mis suunatakse seejärel edasi järgmisesse etappi.

Kullast münditoorikule annab päris mündi välimuse vermingutempel, mille surub toorikule press. Nii saab münt talle omase kujunduse ja sobiva kuju.

Tehnika on jäänud samaks

Ajalooliselt andis münditoorikule vasarahoope inimene – tänapäeval on küll kasutusel uhked ja moodsad mündipressid, ent põhimõtted on mõlemal juhul jäänud samaks ning münte toodetakse meetodil, mis on oma toimemahanismi poolt jäänud muutumatuks.

Pressimise järel väljuvad värskelt vermitud mündid ükshaaval masinast ning need viiakse seejärel järgmisesse ruumi, kus toimub viimane, ent väga oluline tegevus, mis annab kogu protsessile viimase lihvi – see protsess on kvaliteedikontroll.

Visuaalne kontroll

Nagu me teame, on puhas kuld omadustelt võrdlemisi pehme ning võib kergelt viga saada. Seda hoolsamalt viiakse vermitud müntide peal läbi visuaalset kontrolli.

Veendumaks, et mündiga on kõik nii nagu vaja, on erinevaid võimalusi, kuid üks on kindel: selles etapis on väga oluline roll inimese teraval pilgul. Näiteks kasutatakse kontrollimiseks siidpaberit, et müntidele langevat valgust hajutada ja võimalikke kriimustusi paremini avastada.

Ühtlasi vaadatakse iga münt hoolikalt üle selleks ettenähtud suurendusklaasiga. Loomulikult on kontrolli teostavatel inimestel käes pehmest materjalist valged kindad, et kuldmündi mõlemat poolt hoolikalt uurides mündile jälgi mitte jätta.

Kui kriimustusi ega vigastusi ei tuvastata, on münt lõplikult valmis ning võib seejärel reisida kullakaupleja letile, kust leiab omakorda tee selle õnneliku inimese juurde, kes tema omadusi ning ilu endale kõige meeldivamaks ja sobivamaks peab.