Sellest, et lendorav või kakk on looduskaitsealune liik, on viimastel aastatel räägitud sama palju kui metsa raiumisest ja tulu teenimisest. Kas me aga üldse teame, mida teha, kui metsa kolib looduskaitsealune lind või loom? Eesti metsas aitab orienteeruda kogenud metsakasvataja Mart Erik. 

“Kui ma peaksin selle kalli metsa ostma koos lendoravaga, siis sealt ei tule muud kui vaid peavalu. Aga, asi on selles, et kui me majandame metsa ja kasutame seda, siis on tähtis, et ka haruldasi kohti hoitaks,” rääkis Erik. 

Üks, mis aitab metsaomanikul looduskaitsealusest metsast mingitki tulu saada on see, et riik maksab sellise metsa eest tasu. Aastas makstakse hektari eest 60 või 110 eurot. “See iseenesest on tühine summa. Aga samas on kasutusel sertimisskeemid. Näiteks FSC metsamajandamise sertifikaat on mõeldud metsaomanikele ja tõendab, et metsa majandatakse lähtudes kokkulepitud põhimõtetest ning täites vastutustundliku ja jätkusuutliku metsamajandamise kõrgeimad nõudeid. Üheks tingimuseks on ka omada teatud osa kaitsealust metsa,” selgitas ta. On selge, et looduslik mitmekesisus peab säilima ja keegi ju peab ka kaitsealust metsa omama. 

Kuigi kaitsealuse metsaga on üritatud ka äri teha, ei ole Eriku sõnul see väärtus, millest looduskaitsealuse metsa puhul räägitakse, siiski rahas reaalselt mõõdetav – pigem on see looduse hoidmisega seotud. “See on selline au küsimus ja otsest majanduslikku tulu on looduskaitsealuse metsa puhul väga harva.”

Erik tõi näite olukorrast, kui metsas on musta toonekure pesa: siis selle sihtkaitsevööndis ei tohi seal mitte midagi teha ja teatud ajal ei tohi omanik sinna isegi minna. “Aga isiklikult mina olen selle üle uhke, et mul selline pesa maal on.”
Samas võite kujutada ette pettumust kui omanik on aastaid hoidnud oma metsa “mustadeks päevadeks” ja ühel hetkel teeb merikotkas sinna pesa. Tuhandete eurode asemel saab ta heal juhul siis 110 eurot hektari kohta aastas ning sellegi pisku kättesaamiseks tuleb esitada taotlus.

Erinevad looduskaitselised piirangud

Eestis tugineb metsade kaitse eelkõige looduskaitseseadusele. Looduse säilitamise seisukohalt on tähtsaim põhimõte oluliste alade kasutamise piiramine. Rangema või leebema majanduspiiranguga metsad moodustavad veerandi Eesti metsade kogupindalast. Erametsaomand võib kas tervikuna või osaliselt jääda alale, kus kehtivad erinevad riikliku looduskaitse reeglid. 

Kõige rangem režiim kehtib loodusreservaatidesse jäävates metsades, kus inimesed ei tohi liikuda. Eestis erametsad reservaatidesse ei ulatu.

Range režiim kehtib kaitse all olevate alade sihtkaitsevööndites. See on kaitsealune maa- või veeala seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. Üldjuhul on seal majandamine keelatud ning sihiks lasta loodusel vabalt areneda. Näiteks võivad sellised kohad olla sood ja loodusmetsad. Teinekord aga sihtkaitsevööndiga kaitstud maastik just vajab inimkätt, näiteks puisniidud. Kaitse-eeskirjaga võidakse lubada sihtkaitsevööndis kaitseala valitseja nõusolekul tehtavat tegevust, mis on vajalik loodusobjekti säilitamiseks või kaitse paremaks korraldamiseks. Samuti võidakse lubada tegevust, mis loodusobjekti ei kahjusta.

Kõige leebem režiim kehtib kaitse all olevate alade piiranguvööndites, kuigi ka seal seatakse majandustegevusele kitsendusi. Näiteks võidakse kaitse-eeskirjaga piiranguvööndis kohustada säilitama koosluse looduslikku tasakaalu, liigilist ja vanuselist mitmekesisust ning keelata puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt. 

Kui pinnas seda võimaldab, võib kaitseala valitseja lubada puidu kokku- ja väljavedu kuiva ilmaga. Kaitse-eeskirjaga võidakse piiranguvööndis seada ka täiendavaid, metsaseadusest erinevaid piiranguid raielangi suurusele ja kujule ning metsa vanuselisele koosseisule, kui see on vajalik koosluse või selles vööndis oleva kaitsealuse liigi säilimiseks. Metsi kaitstakse ka hoiualadel, kus on keelatud nende elupaikade hävitamine, mille kaitseks ala määratud on. See tähendab, et kui hoiuala määruses on kaitse-eesmärgina kirjas metsaelupaik, siis nende elupaikade esinemisalal seatakse piiranguid metsa majandamisele.

Püsielupaik on kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik näiteks rände ajal, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Püsielupaigas võib kehtida kas sihtkaitsevööndi või piiranguvööndi kaitsekord. Kui metsaomanik või kes tahes muu inimene pesapuu avastab, on ta looduskaitseseaduse järgi kohustatud informeerima sellest Keskkonnaametit kolme ööpäeva jooksul. 

Kui püsielupaika ei ole veel keskkonnaministri määrusega ekstra moodustatud, on automaatselt kaitse all (välja arvatud asustamata pesapuud) pesapuu ja seda ümbritsev ala 25 meetri raadiuses. 

Merikotka, madukotka ja kalakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala on kaitse all 200 meetri raadiuses. 

Suur-konnakotka ja must-toonekure pesapuu ning seda ümbritsev ala on kaitse all 250 meetri raadiuses. 

Väike-konnakotka pesapuu ja seda ümbritsev ala on kaitse all 100 meetri raadiuses. 

Kaljukotka pesapuu ja seda ümbritseva ala kaitsealune piirkond on lausa 500 meetri raadiuses ning väike-konnakotka ja suur-konnakotka segapaari pesapuu ja seda ümbritsev ala 250 meetri raadiuses.

Natura 2000 on üle-euroopaline kaitstavate alade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Looduskaitseseaduse alusel on Natura 2000 alade kaitseks moodustatud kaitsealad, hoiualad ja püsielupaigad. Natura 2000 aladele jääva erametsamaa omanikel on võimalik taotleda Natura 2000 toetust erametsamaa kohta. Toetuse eesmärk on kaasa aidata Natura võrgustiku alal asuva erametsamaa säästvale kasutusele, kompenseerides erametsaomanikele metsade majandamisel saamata jäänud tulu.Toetust võib taotleda metsaala kohta, mis on taotleja omandis ning metsaalana keskkonnaregistris.

Vääriselupaik on kuni seitsme hektari suuruse pindalaga kaitset vajav ala väljaspool kaitstavat loodusobjekti, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Keskkonnaministri käskkirja alusel on kõik riigimetsas asuvad vääriselupaigad kaitstud, eraomanikule kuuluvas metsas on vääriselupaiga kaitsmine vabatahtlik. Erametsaomanikul on võimalik sõlmida riigiga vääriselupaiga kaitseks notariaalne leping, millega kinnisasi koormatakse isikliku kasutusõigusega riigi kasuks 20 aastaks. Selle eest makstakse omanikule kasvava metsa väärtuse suurune summa proportsionaalselt 20 aasta jooksul iga-aastaste maksetena. 

Lepinguga keelatakse vääriselupaigas metsast lamapuidu eemaldamine, metsa kuivendamine, metsateede ehitamine, metsa uuendamine, telkimine, lõkke tegemine ja metsa raiumine, välja arvatud erakorralised raied Keskkonnaameti nõusolekul.