Metsandusekspert Mart Erik kordab üle metsamajandamise kõige olulisemad reeglid. Sealhulgas selgitab ta üraskiga võitlemise olulisust ja annab nõu, mida teha juhul, kui metsa kolib kaitsealune liik. 

Võitlus üraskiga

Metsa omades on alati oluline pöörata tähelepanu tema tervislikule seisukorrale. Kui metsa ei majanda ja lasta sel lihtsalt omasoodu kasvada, siis võib juhtuda, et mets läheb käest ära ja “ootamatult” sisse kolinud  ürask teeb palju pahandust. Metsaekspert Mart Eriku sõnul on Eestis ligi 70 üraskiliiki, neist vaid kümme on metsale ohtlikud. Paraku ei saa loodus nendega võitlemisega alati ise hakkama. 

“Üks lihtsamaid võimalusi üraskiga võitlemiseks ja temast vabanemiseks on värske kolle maha võtta ning valmistada veel värsketest langetatud puudest püünispuud,” selgitas Erik.  Koore alla areneva haude hävitamiseks tuleb üraski asustatud puud raiuda enne vastsete nukkumist. Esimese põlvkonna putukate puhul mai lõpus või hiljemalt juuni esimeses pooles ning need siis õigel ajal metsast ära viia. “Muidugi aitab kaasa ka feromoonpüüniste kasutamine, kus ürask ise lõksu sisse ronib.”

Teine võimalus on hoida oma metsa liigse vananemise eest tehes õigel ajal raiet. “Vana puu ei suuda toota piisavalt vaiku ja muutub nii nõrgaks, et ei tule enda kaitsmisega toime. Just vaik on see peamine, mis aitab kuusel ja männil end üraski eest kaitsta,” selgitas Erik.

Pikemalt loe üraskiga võitlemise kohta siit.

Metsa kolis looduskaitsealne lind või loom

Sellest, et lendorav või kakk on looduskaitsealune liik, on viimastel aastatel räägitud sama palju kui metsa raiumisest ja tulu teenimisest. Kas me aga üldse teame, mida teha, kui metsa kolib looduskaitsealune lind või loom?

“Kui ma peaksin selle kalli metsa ostma koos lendoravaga, siis sealt ei tule muud kui vaid peavalu. Aga, asi on selles, et kui me majandame metsa ja kasutame seda, siis on tähtis, et ka haruldasi kohti hoitaks,” rääkis Erik. 

Üks, mis aitab metsaomanikul looduskaitsealusest metsast mingitki tulu saada on see, et riik maksab sellise metsa eest tasu. Aastas makstakse hektari eest 60 või 110 eurot. “See iseenesest on tühine summa. Aga samas on kasutusel sertimisskeemid. Näiteks FSC metsamajandamise sertifikaat on mõeldud metsaomanikele ja tõendab, et metsa majandatakse lähtudes kokkulepitud põhimõtetest ning täites vastutustundliku ja jätkusuutliku metsamajandamise kõrgeimad nõudeid. Üheks tingimuseks on ka omada teatud osa kaitsealust metsa,” selgitas ta. On selge, et looduslik mitmekesisus peab säilima ja keegi ju peab ka kaitsealust metsa omama. 

Kuigi kaitsealuse metsaga on üritatud ka äri teha, ei ole Eriku sõnul see väärtus, millest looduskaitsealuse metsa puhul räägitakse, siiski rahas reaalselt mõõdetav – pigem on see looduse hoidmisega seotud. “See on selline au küsimus ja otsest majanduslikku tulu on looduskaitsealuse metsa puhul väga harva.”

Erik tõi näite olukorrast, kui metsas on musta toonekure pesa: siis selle sihtkaitsevööndis ei tohi seal mitte midagi teha ja teatud ajal ei tohi omanik sinna isegi minna. “Aga isiklikult mina olen selle üle uhke, et mul selline pesa maal on.”

Samas võite kujutada ette pettumust kui omanik on aastaid hoidnud oma metsa “mustadeks päevadeks” ja ühel hetkel teeb merikotkas sinna pesa. Tuhandete eurode asemel saab ta heal juhul siis 110 eurot hektari kohta aastas ning sellegi pisku kättesaamiseks tuleb esitada taotlus.

Pikemalt loe teema kohta siit.

Miks peab metsa maha võtma?  

“Mets on nagu inimene, see kasvab ja ühel hetkel jääb kasv seisma, ta hakkab vananema ning lõpuks sureb ära,” rääkis Erik. Võrdlus on kohane juba ka seetõttu, et nii metsa kui ka inimese eluiga on vägagi sarnane ulatudes umbes 80-100 aastani. 

Enamasti teevad kõik metsaomanikud, kellel on majandusmets, selliseid töid, mis metsa küpseks saades, kui metsa kasv jääb seisma, võimaldab selle metsa maha võtta ja puitu mujal kasutada. “Nad kasvatavad seda metsa vastavalt tingimustele, mis neile kuuluvas metsas on, või kuidas see mets seda võimaldab,” tõi Erik välja peamise reegli, mis metsa majandamises kehtib. 

Teine, ja Eriku sõnul see kõige olulisem roll on metsal süsihappegaasi sidumine. On laialt teada, et süsihappegaasi on meie atmosfääris liiga palju ja meil on vaja see süsihappegaas sealt kätte saada. “50 protsenti puidu kuivkaalust moodustab süsinik. Mida paremini ja kiiremini meie metsad kasvavad, seda paremini neelab mets süsihappegaasi atmosfäärist ja talletab selle puitu.” 

Seda, kui palju mets süsihappegaasi atmosfäärist seob ja kui palju on sinna talletatud süsinikku, saab Eriku sõnul lihtsalt arvutada. “Me saame mõõta, kui palju on metsas puidu tagavara ja kui palju seda igal aastal juurde kasvab ning millal kasv seisma jääb. Nii saabki seda tegelikult ka võrreldavalt vaadata, sest kasvav mets on süsihappegaasi neelaja ja talletaja. Ja see, mis seal metsas on, on süsinikuvaru.”

Kui aga mets jääb vanaks ja hakkab pehkima, siis läheb see süsinik tagasi atmosfääri. Üksik elav puu võib eraldi võttes siduda küll CO2 oma elu lõpuni, kui ta just seest ei mädane, aga puistud vananedes seda päris kindlasti ei tee. “Just sellepärast on ka kasulik see mets kasvu seismajäädes maha võtta ja sellest tooteid teha ning talletada see süsinik ehitusse, toodetesse või mujale,” selgitas ta. Maha võetud metsa asemele tuleks aga istutada uus mets, mis hakkab jälle süsihappegaasi neelama.