Tihti jääb tunne, et kõik meie ümber tegelevad investeerimisega. Kes teab kõike aktsiatest, kes väärtustab hoopis võlakirjadesse raha paigutamist. Uues võlakirjadesse investeerimise minisarja esimeses osas teeb Redgate Capitali partner Valeria Kiisk puust ja punaseks, millele peab alustav investor enne otsuste tegemist mõtlema. 

“Esimene samm peab olema alati oma rahalise seisu ja soovide lahtimõtestamine ja planeerimine,” sõnab Kiisk alustuseks. Sellest edasi on oluline mänguplaani loomine. Endalt tuleb küsida, miks ma investeerin, millist riski olen valmis võtma, mis väärtustest/trendidest hoolin, millist piirkonda tahan ja mis varaklassid võiksid portfellis olla. 

“Portfelli üles ehitades peab kindlasti mõtlema selle tasakaalustamisele, et see koosneks erinevatest niinimetatud sektoritest, mis käituvad eri majandustsüklites erinevalt, eriti kui eesmärgid on pikaajalised,” selgitab Kiisk.

Võlakiri on oma olemuselt laen

Kui esimesed sammud on tehtud, investor oma strateegia paika pannud ja ta on valmis liikuma muuhulgas ka võlakirjadesse, siis peab ta ennekõike mõistma, et võlakiri on oma olemuselt laen. “Ehk omandades korporatiivvõlakirju, annad koos teiste investoritega sellele ettevõttele laenu.”

Siinkohal teeb Kiisk ühe väga olulisel täpsustuse, mis tasub kõigil meelde jätta. “Ma ei maini siin riigivõlakirju sel põhjusel, et reeglina on riigivõlakirjad kättesaadavad ennekõike selle riigi jaeinvestoritele. Kuid Eesti ei ole seda teed läinud ja meil investoritena puudub võimalus anda oma riigile laenu,” selgitab ta. 

Tee endale võlakirja matemaatika selgeks

Järgmine oluline samm on endale võlakirja matemaatika selgeks tegemine. “Kui osaled uue võlakirja emissioonil, kus võlakirja nominaal on 100 eurot, kupongimäär kaheksa protsenti ja periood kolm aastat ja sa ostad selle 100 euroga ning hoiad lunastamiseni, siis on teenitav tootlus kaheksa protsenti.”

Niipea kui midagi selles loogikas muutub, muutub ka tootlus. Näiteks võib ostuhind olla kõrgem või madalam kui nominaal, mis on tüüpiline järelturu tehingute puhul, täpsustab Kiisk. “Reeglina on vahe vaid mõni protsent, aga sellega peab arvestama. Nasdaq Balticu infolehe peab ka hoolikalt vaatama hinda ja kupongimaksete kuupäevi. Hind, mida börsi koduleht kuvab, on nn dirty price ehk koos juba akumuleeritud kupongiga.” 

Teisisõnu tähendab see seda, et kui ostad 1. veebruaril võlakirja, mis peaks 31. märtsil maksma kupongi esimese kvartali eest, siis kuulub sellest 1/3 senisele omanikule. “31. märtsil oled aga selle omanik juba sina ja kogu esimese kvartali kupong laekub sinu kontole. Ehk omandades võlakirja pead senisele omanikule temale kuuluva kupongi osa hüvitama.”

Ära unusta emitendi õigust võlakirja varem tagasi kutsuda

Teine oluline asjaolu on Kiiski sõnul emitendi õigus võlakiri varem tagasi kutsuda, mis on üsna levinud ja mis võib vähendada kupongi teenimise perioodi.

Vähem tähtis ei ole ka võlakirja maksustamine. “Investeerides eraisikuna on kupong intressitulu, mis on tulumaksuga maksustatav. Investeerimiskonto süsteemi kasutades saab maksukohustust edasi lükata, kuid sellest on reeglina vaja emitenti informeerida.”

Üks oluline tegur, millega peab veel arvestama, on likviidsus. “Vähemalt meie regioonis on võlakirjadega kauplemine aktsiatega võrreldes tagasihoidlikum,” selgitab Kiisk ja lisab, et kuna võlakirjade ostu ja müügi puhul rakendatakse tehingutasusid, on olukord aktsiatega võrreldes võlakirjade kahjuks.

Kui nüüd esimesed sammud võlakirjadesse investeerimisel on selgeks saanud, siis julgustab Kiisk kõiki sellega algust tegema. Sarja järgmises osas vaatame lähemalt, mille poolest võlakirjad aktsiatest erinevad.