Tihti on tunne, et kõik sinu ümber tegelevad investeerimisega. Kes teab kõike aktsiatest, kes väärtustab hoopis võlakirjadesse raha paigutamist. Võlakirjadesse investeerimise minisarja viimases osas räägib Redgate Capitali partner Valeria Kiisk, mis on viimase 15 aastaga rahanduses muutunud.
Kiisk on olnud rahandusteemadega seotud isegi rohkem kui 15 aastat ja sõnab, et selle ajaga on muutunud tohutult palju. “Kui kunagi oli ettevõtete jaoks rahastamisvariantidena laual pank ja börs, siis täna on pilt sootuks teistsugune. Eks börsil oli ka oma madalaeg, kui suured börsilt lahkujad tekitasid “vaakumi”, kuid viimastel aastatel on börs jällegi tugevalt pildil.”
Lisaks on tema sõnul vahepeal juurde tulnud uusi finantseerimisallikaid, mis loovad avaramaid võimalusi ka investoritele. Esmalt toob Kiisk välja alternatiivturu First North Baltimaades, mis tekkis aastal 2007. Täielikult hakkas see aga tööle alles mõned aastad tagasi. “Millise hooga see tuurid üles võttis! Lisaks tuli ja vallutas investorite südamed ühisrahastus, mis pakub võimalust investeerida väikeste summadega.” Ühisrahastus kuivas aga regulatsioonide ning ebaõnnestunud projektide tõttu kokku.
Investeerimiskultuur arenes nullist
Seejärel tekkisid erakapitali fondid, mis pakuvad ettevõtetele rahastust. Kiisk jätkab, et lõpuks hakkasid pensionifondid investeerima ka Eesti majandusse, kuid see on alles viimaste aastate teema. “Kümme aastat tagasi olid neil piirangud ees ja meie pensionisäästud läksid otse välisturgudele.”
Nüüd on aga majandusareng, edukad projektid ja exit’id kasvatanud kohalikku kapitali. “Muuhulgas on meil tekkinud äriinglid, aktiivsed investorid ja kogukonnad või katusorganisatsioonid, kus liigub infot ja saavad kokku head ideed ehk rahastust otsivad projektid ning vaba raha ehk investorid.”
Kiisk nendib, et investeerimiskultuur on arenenud enam-vähem nullist peaaegu sajani. “15 aastat tagasi tundus investeerimine privilegeeritud teema, millega tegelevad vaid rikkad ja targad, täna on see jõukohane kõigile. Rahatarkus on jõudnud haridusprogrammidesse ja rahatarkuse edendajad tavainimese südamesse,” rõõmustab Kiisk.
Ta toob välja, et kui 2018. aastal oli Eestis 30 000 aktiivset väärtpaberikontot, siis eelmisel aastal oli see arv kasvanud juba üle 120 000. “Kindlasti on siin suur roll olnud pankadel, kes loobusid aktsiatehingute tasudest, aga ka turuarengutel, kus volatiilsed perioodid on toonud aktiivsust ja uusi investoreid turule. Areng on olnud tohutu, samas on kindlasti veel palju ees.”
Kes on julgemad, kes konservatiivsemad?
Küsimusele, kas ta on täheldanud erinevusi nais- ja meesinvestorite hulgas, vastab Kiisk, et naistel võtab aega, et alustada, sest tahetakse olla kindlamad ja omada head teoreetilist ettevalmistust. Naised kipuvad tema sõnul ka teemadesse rohkem süvitsi sisse minevat. “Samas on naised üsna rahulikud. Kui üldiselt ollakse seisukohal, et jaeinvestor on “paanitseja” ehk kukub ostma väärtpabereid, kui turul on häid uudiseid, ja müüma, kui on halbu uudiseid, siis siin julgen küll väita, et naised võtavad punast värvi portfellis rahulikult ega tee tormakaid otsuseid.”
