Tuleviku tarbeks investeerida võib mitmel moel: kulda, kinnisvarasse, indeksifondidesse, aktsiatesse… Arvestatavaks ja üha enam populaarsust koguvaks alternatiiviks on Eesti turul seni veel vähe tuntud võlakirjad.
Mis on võlakiri? Investori ja “Rikkaks Saamise Õpiku” autori Jaak Roosaare sõnul on võlakirjad väärtpaberid, mis näitavad, et investor on ettevõttele andnud laenu.
Teisisõnu – kui sageli rahastavad ettevõtted oma tegevust ühest pangast nn pangalaenu võttes, siis võlakirju emiteerides laenavad nad raha laiemalt ringilt investoritelt, kes ei pea ilmtingimata olema pangad.
Ettevõttel tekib võlakirjade ostjate ees kohustus maksta võlakirjadelt regulaarselt intressi ja maksta tagasi ka võlakirjade nominaalväärtus nende lunastustähtajal (maturity date). Tootlus (yield) näitab tulu, mida investor võlakirjalt teenib.
Võlakirju võivad väljastada nii valitsused, kohalikud omavalitsused ja loomulikult eraettevõtted, kes emiteerivad võlakirju eelkõige sooviga alternatiivset kapitali kaasata, aga ka näiteks ettevõtte brändituntust tõsta.
“Võlakirjad on fikseeritud tulususega instrumendid, mis pakuvad ennustatavat ja kindlat passiivset sissetulekut. Nii on võlakirjad väga mugav võimalus luua endale passiivne tulu. Samas on nende abil raske luua kapitalitulu ja rikkust. Seega sobivad võlakirjad eelkõige investoritele, kes väärtustavad rahavoo kindlust rohkem kui kapitali kasvu, mis võib tulla, aga võib ka mitte tulla. Ka on võlakirjad ideaalsed investeeringud pensionipõlves,” selgitab Roosaare. “Võlakirjad on neile, kes eelistavad varblast pihku, selle asemel, et unistada tuvist katusel.”
Lisaks saab võlakirju osta järelturult ehk siis mitte börsilt, vaid teiselt investorilt. Selles protsessis võib võlakirja väärtus nii langeda kui ka tõusta. Oluliseks teguriks siinjuures on intressimäär: võlakirjad, mille pealt on võimalik teenida rohkem intressi huvitavad ostjaid mõistagi rohkem. “Reeglina on suuremad ja tuntumad võlakirjad börsil, väiksemad mitte,” ütleb Roosaare.
Võlakirjade hinda mõjutab nende krediidireiting. Ettevõtted, nagu näiteks Moody´s on reitinguagentuurid, mis annavad võlakirjadele krediidireitinguid, aidates investoritel mõista, kas ja kui tõenäoliselt võlakirja väljastaja oma maksekohustust täidab. Võlakirjade reitingud on osta soovivale investorile kahtlemata olulised.
Kõrgemad intressid kui pangahoiusel
Võlakirjadest räägitakse investeerimisel mõnevõrra vähem kui teistest varaklassidest. “Ilmselt seetõttu, et ajalooliselt on see valdkond olnud väikeinvestorite jaoks piiratud. Enamasti on olnud võlakirjade ostjateks institutsionaalsed investorid ja see eeldas suuremat investeeritavat kapitali. Teiseks pole võlakirjade liikumised nii äkilised ja upside on väiksem kui aktsiatel,” arvab Roosaare.
“Hetkel on aktsiad kindlasti popimad kui võlakirjad, kuid ka võlakirjad koguvad vaikselt populaarsust,” leiab Jaak Roosaare kogenud investorina.
Roosaare enda portfellis on Creditstari ja IuteCrediti võlakirju.
Eesti finantstehnoloogia ettevõte IuteCredit emiteeris Frankfurdi börsi reguleeritud nimekirjas 40 miljoni euro eest võlakirju 2019. aasta augustis. Nende lunastustähtaeg on 2023. aastal ja fikseeritud intressimäär 13% aastas. 2020. aasta detsembris viis ettevõte läbi 10 miljoni euro suuruse lisaemissiooni.
“Mulle meeldivad eelkõige finantsvahendajate võlakirjad, sest nende poolt pakutavad intressid on oluliselt kõrgemad pangahoiustest ja näiteks riikide võlakirjadest,” kirjeldab Roosaare.
Hetkel kavandab IuteCredit augusti lõpus uut võlakirjaemissiooni, millest esmakordselt saavad osa võtta ka Eesti jaeinvestorid. Raha soovib ettevõte kaasata, et laiendada laenuäri Balkanimaades.
Ühtegi konkreetset kuupäeva IuteCrediti juht Tarmo Sild siiski avaldada veel ei taha, kuid kinnitab, et töö selle nimel käib, et ka Eesti väikeinvestoritele tekiks esmakordselt võlakirjadele mugav ligipääs.
