Kodumaistes ettevõtetes, eriti just IT valdkonnas, töötab üha enam välismaalasi – üheks selliseks on IuteCredit. Rotatsiooni korras töötas nende Tallinna peakontoris aasta aega ka Albaania filiaali kliendikogemuse juht Lida Xhengo, kes avaldab nüüd, mis talle Eesti juures meeldis ja mida ta enam kunagi kogeda ei tahaks. 

IuteCredit on Eesti fintech-ettevõte, mis pakub Balkani maades ja Moldovas makseteenuseid. Firma Tallinna kontoris töötab 46 inimest, kellest 14 on välismaalased. Nende hulgas on türklasi, lätlasi, venelasi, soomlane, moldovlane, brasiillane ja ka üks Tšiili kodanik. 

Kõik nad töötavad Tallinnas pikka aega. Lida oli aga esimene töötaja, kellele pakuti aastast töökogemust Tallinna kontoris, et siis siit saadud kogemustega minna tagasi koju ja teha seal asju senisest veel paremini. 

Lida, kui sa peaksid Eestit paari lausega kirjeldama, siis mida sa ütleksid?

Eesti on väga digitaalne, väga sõbralik, vastutulelik ja lihtne riik. Meie jaoks oli siin alates esimesest päevast kõik väga mugav. Kõik sammud, mis pidime astuma, olid tehtud lihtsaks, kiireks ja mugavaks. Asju sai ajada online-allkirjastades, mis tegi paljud protsessid mugavaks. Lisaks tundsime kõikjal, et oleme teretulnud.

Sa tulid Eestisse kogu perega? 

Jah, tulin siia koos abikaasa ja tütrega, kes oli tol hetkel vaid ühe aasta ja kolme kuune. Meie tütar käis Eesti lasteaias seitse kuud. 

Kui erinev on elu Eestis võrreldes eluga Albaanias?

Võrreldes meie elustiiliga Albaanias, oli meie elu Eestis täiesti teistmoodi. Esiteks olime me Eestis ainult kolmekesi. Meil puudus siin pere ja sõprade toetav tugivõrgustik, mis Albaanias meie elu tunduvalt lihtsamaks teeb. 

Eestis kujunes elu välja kuidagi selliselt, et kahekesi olemise aega meil abikaasaga väga ei olnud, sest kui ma polnud parasjagu tööl, siis olime kõik kolmekesi koos. Raske oligi ehk ses suhtes, et meil puudus siin perekonna tugi ja abi. 

Suvi oli Eestis muidugi hämmastav. Päevad olid imelised ja väga pikad. Käisime parkides jalutamas ja nautisime Eesti elu. Tutvusime siinse looduse ja traditsioonidega.

Talvel oli meil see-eest väga raske, sest me oleme pärit soojalt maalt. Meie jaoks oli raske kohaneda lühikeste päevade ja pideva pimedusega. Selle pimeduse tõttu ei saanud me pärast tööpäeva lõppu midagi väga väljas teha. 

Albaanias on talvel detsembris päeval umbes 17 kraadi sooja, seega me saame minna mere äärde ja tegelikult on kogu lähenemine elule teistsugune. Eesti ei saanud me seda aga talvel teha. 

Mida sa õppisid sellest aastast Eestis? Kas võid öelda, et said mõne kogemuse võrra rikkamaks? Võttes arvesse kasvõi seda, et elasite üle tõelise talve? 

Me ei saanud siin talve täiel rinnal nautida, sest me ei tegelenud Eestis ühegi hooajalise spordialaga, nagu näiteks kasvõi murdsuusatamine. Seega jäi see kogemus kahjuks meie jaoks pisut poolikuks. 

Muidugi esimene lumi novembris oli meeliülendav ja väga võimas. Mäletan, et sel esimesel päeval sadas maha umbes meeter lund. See oli pöörane. Kuid kui see sadu muudkui jätkus, siis lõpuks ei olnud see enam nii tore. See ka piiras tegelikult meie igapäevategevusi. Kui me aga lumeuputuse kõrvale jätame, siis muus osas oli kõik imeline. 

Siin oleku ajal õppisite tundma ka mõningaid Eesti pühadetraditsioone. Millised neist sulle ja su perele eriti südamelähedaseks on saanud?

Minu üks suuri lemmikuid oli suvise pööripäevaga seotud üritus. Lisaks meeldis mulle väga see, kui sõitsime kollektiiviga Tallinnast kolme tunni kaugusel asuvasse paika, kus olid järved ja pisut mägisem. Pean ütlema, et loodus seal oli võimas. Lisaks kaunile loodusele meeldis mulle selle juures ka ühistegevus. Käisime koos kanuudega sõitmas ja saime kolleegidega veeta aega vabamas õhkkonnas. 

Ma arvan, et Eestile mõeldes on see kindlasti üks mu lemmikmälestusi. Nägin ka, kuidas kolleegid, kes kontoris töötavad kõik väga hea ühtse meeskonnana, tulles toime ka kõige intensiivsemate tööpäevadega, kandsid selle sama ühtse vaimu edasi vabasse aega.

Teine koht, mis mulle sügava mulje jättis, oli veealune vangla (Rummu karjäär – toim.). See oli teistsugune ja väga omapärane kogemus. 

Kui keegi küsib sinult, miks peaks Eestisse tulema või Eestit külastama, siis mida sa vastad? 

Omast kogemusest võin öelda, et minu jaoks oli elu siin lihtne. Muidugi, minul oli ka võimalus minna tagasi Albaaniasse. Kuid aasta Eestis oli minu jaoks kindlasti väga hea võimalus. Eesti on parim paik, kui me räägime turvalisest töökeskkonnast. 

Lisaks on Eesti väike riik, kus on igale poole võimalik lihtsalt ligi pääseda. Elu siin on lihtne juba ka ses mõttes, et mul oli töökoht ja lapsel oli võimalus käia lasteaias. Siin ei ole meeletuid ummikuid, pole stressi, on puhas loodus, kus saab aega veeta ja puhata.

Ööelu kohta ei oska ma midagi öelda, sest sellest jäime me abikaasaga ilma. Meil lihtsalt ei olnud võimalust minna välja pidutsema, kuna meie laps oli siis veel liiga väike.  

Üks, mida ma kindlasti pean kiitma, on asjaajamine Eestis. Mul on selle kohta kõigile rääkida ka täiesti uskumatu lugu, mis Albaanias näiteks oleks praegu mõeldamatu. 

Me müüsime Eestis oma auto maha ja see kõik toimus ühe päevaga – ei mingit pikka notariaja ootamist, ei mingisuguseid paberihunnikuid. Dokumendid allkirjastasime elektrooniliselt ja nii lihtne see oligi. Ma arvan, et see võttis aega vist umbes pool tundi. Just see ongi Eesti suurim eelis. 

Kuigi Eesti inimesed tunduvad alguses olevat väga häbelikud ja kinnised, siis ajaga nad avanevad. Neid tundma õppides avastad südamlikud ja väga hoolivad inimesed, kes on toeks igasugustes olukordades. 

Räägime natukene ka Eesti köögist. Kas siin oli mingeid toite, mis sulle erilist muljet avaldasid?

Ma ei tea. (Naerab.) Oled sa kunagi Albaanias käinud? 

Ei, veel ei ole jõudnud.

Albaania on oma toidu poolest väga kuulus. Meie kõrval on ju maailma parimate toitudega Kreeka ja Itaalia, seega me ei saa neile kuidagi alla jääda. Mul oli Eestis alguses toidupoes pisut keeruline orienteeruda. 

Lisaks, ma arvan, et me ei leidnud üles neid kõige paremaid restorane. Kohad, kuhu me sööma sattusime, seal jäi alati maitsete osas midagi vajaka. Mul ei tekkinud Eesti köögiga sellist sidet, nagu ma ehk oleksin soovinud. 

Mis mulle küll väga meeldis, on leib ja või. Vot teie must leib – see oli hea igal pool. 

Kui sa selle aasta Eestis lühidalt kokku võtad, siis mis on see peamine, mille sa endaga kaasa viid, mis alatiseks meelde jääb? 

Sain Eestis tõesti suurepärase töökogemuse. Mulle anti väga hea võimalus areneda nii tööalaselt kui ka isiklikus mõttes. Kogu protsess ja olemine siin oli paindlik ning suurt rolli mängis tegelikult ka see, et mul oli võimalus minna tagasi sinna, kust ma tulin. 

Tööalaselt õppisin ma kindlasti palju, sest töökultuur Albaanias on Eesti omast väga erinev. Kui Eestis tööpäev algab, siis sa teed tööd ja sul ei ole mahti lihtsalt niisama lobiseda või aega surnuks lüüa. See on kindlasti väga erinev võrreldes Albaaniaga – seal on ses osas tööelu pisut erinev ja aega niisama lobisemiseks leitakse palju. 

Ainus võitlus, mis meil perekonnana oli, oli võitlus meie endi sees. Me tundsime puudust sellest elustiilist, mis meil varem Albaanias oli. Ometi on Eesti nüüd minu jaoks alati üks armas koht, kus ma sain hea kogemuse, mis saadab mind kogu järgneva elu.  

Ainus, mis ehk on pisut ebamugav Eesti puhul, on kaugus. Kuskile pisut kaugemale minekuks tuleb alati lennata mitme lennukiga. Seega, lennuühendus võiks teil olla muu maailmaga parem, sest siis oleks ka meil olnud võimalus lennata pisut sagedamini koju. 

Sellest väikesest asjast hoolimata, võin öelda, et Eestil ja siit leitud uutel sõpradel on koht minu südames. Eesti on hämmastav paik.