Sõda Ukrainas on vallandanud enneolematu põgeniketulva – miljonid ukrainlased on jätnud kodu ja Euroopasse pagenud. Üks põgenemisteid viib läbi Moldova. IuteCrediti Moldova haru juht Lilian Guzun rääkis avameelses intervjuus, kuidas pisike riik sõjapõgenike massiga toime tuleb ning mida kohalikud elanikud praegu enim kardavad ja millele loodavad.
Kuidas tuleb Moldova toime Ukraina põgenikega? Meedias räägitakse, et riiki on jõudnud või seda transiidina kasutanud umbes 300 000 inimest.
Esmalt ärme aja segamini riiki sisenenud ja riiki vastu võetud põgenike arvu. Eilse (intervjuu on tehtud neljapäeval, 17. märtsil) seisuga on Moldovasse sisenenud tõesti umbes 300 000 ukrainlast, kuid siia on otsustanud jääda umbes pooled.
Ülejäänud on kasutanud Moldovat transiidina, et minna siit edasi teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Näiteks, esmaspäeval öeldi, et siia jäävate põgenike arv on 150 000, kuid eile öeldi uudistes, et nende arv on kahanenud 105 000-le.
See oli vist juba sõja esimesel nädalal, kui meie valitsus ja Rumeenia valitsus leppisid kokku, et kuna Rumeenia ei suutnud sinna suunduvatele põgenikele pakkuda transporti, siis meie valitsus organiseerib bussid, mis viivad inimesi 24/7 Ukraina piirilt Rumeenia piirile. Kokku sõidab sel marsruudil kaheksa bussi ja võttes arvesse, et tegemist on vaid veidi üle kahetunnise teekonnaga, siis võite ise arvutada, kui palju inimesi nad Rumeenia piirile kontrollpunkti viivad.
Üks, mida ma veel tahaksin välja tuua, on see, et praeguseks on Moldovas 100 000 elaniku kohta enim põgenikke. Viimaste andmete järgi on Moldovas 100 000 elaniku kohta umbes 4000 Ukraina põgenikku. Meie valitsuse sõnul on tegemist juba kriitilise piiriga ja rohkem ei ole meil võimalik põgenikke vastu võtta. See on ka põhjus, miks paluti, et Rumeenia või mõni teine lähedalasuv Euroopa riik hakkaks rohkem põgenikke vastu võtma.
Moldova valitsus on rajanud põgenikele 90 keskust, kus on valmidus võtta vastu umbes 100 000 inimest. Nende täituvus on juba praegu 95 protsenti. Vahepeal on nende täituvus ka 100 protsenti, sest mõned inimesed vajavad vaid kohta, kus ööbida, pesta ja süüa, ja liiguvad siis edasi lääne suunas.
Läände lähevad enamasti need, kellel ei ole siin sugulasi, kelle juures elada. Nad usuvad ka, et leiavad läänes tööd ja uue elukoha.
Teiseks on põgenike hulgas palju neid, kellel on Moldovas sugulasi. Kõik need inimesed tulevad siia oma sugulaste juurde. Ma pean ütlema, et pole Moldovas kunagi nii palju Ukraina numbrimärkidega autosid näinud ega tänaval nii palju ukraina keelt kuulnud.
| Moldova | Eesti |
| 30 000 km2 | 45 000 km2 |
| 2,6 miljonit inimest | 1,3 miljonit inimest |
| SKP per capita 4500 dollarit | SKP per capita 23 000 dollarit |
Mis saab edasi, sest põgenevate inimeste arv kasvab iga päevaga?
Nagu ka meie valitsus on öelnud, siis de facto on meie limiidiks 100 000 inimest. See on maksimum, mida me saame pikas perspektiivis vastu võtta, sest üle selle hakkab juba pakutav teenus kannatama ja me ei suuda neile anda elamisväärseid tingimusi. Jah, võib ju küll öelda, et rahvusvaheline abi on meil olemas: pakutakse rahalist abi, pakutakse meditsiinitarvikuid jne, aga maksimumarvuks, mida me suudame inimväärselt teenindada, jääb 100 000 piirimaile.
Meil on väga palju, tuhandeid, vabatahtlikke. Nüüd on ka nende töö paremini organiseeritud, kui see oli esimestel nädalatel. Kuid sellest hoolimata on see paras pähkel, mida pureda.
Ma käisin ühes sellises põgenikekeskuses, kus majutatakse umbes 500 inimest. Tegemist on katusega jalgpallistaadioniga. Kuna praegu on talv ja temperatuur võib ikka veel üsna madalale langeda, siis tuleb sellist kompleksi pidevalt soojana hoida ja olgem ausad, see on väga keeruline töö.
Viimase statistika järgi on Ukrainast juba üle kahe miljoni inimese põgenenud, kuid prognoositakse, et see arv tuleb lõpuks üle seitsme miljoni. See tähendab, et viis miljonit inimest on veel tulemata. Kui nüüd mõelda, et Moldovasse peaks neist veel kasvõi 100 000 jääma, siis me lihtsalt ei tule sellega toime. Me küll võime mõelda, et tahaksime rohkem põgenikke vastu võtta, aga see ei ole lihtsalt võimalik.
Kas IuteCredit pakub samuti oma töötajatele tuge, kui võetakse ukrainlastest sugulasi enda juurde elama või soovitakse põgenikke abistada?
Meie töötajad on võtnud enda juurde elama Ukrainast põgenenud sugulasi ja sõpru, kuid meil ei ole täpselt teada, kui palju neid inimesi kokku on.
Kohe esimesel sõjapäeval ütlesime oma töötajatele, et igaüks, kes soovib vabatahtlikuna põgenikke aidata, saab seda teha, säilitades samal ajal palga ja muud meie poolt pakutavad hüved.
Teisena andsime teada, et kõik, kes võtavad koju põgenikke, saavad IuteCreditist küsida hüvitist seoses põgenikega tehtud kulutuste katmiseks. Maksame kinni toidu, kütte, muud elamiskulud. Lisaks hüvitame kõik muud kulud, mis seoses sellega tekivad. Leppisime meie raamatupidamisosakonnaga kokku, et põgenikke majutavad töötajad saadavad iga kuu lõpus kuluhüvitiste blanketid, kus on kõik kirjas.
Täpset arvu, kui palju põgenikke meie töötajad majutavad, ei oska ma öelda, kuna see muutub pidevalt. Näiteks rääkisin mõni päev tagasi kolleegiga, kes pakub ajutist peavarju kahele naisele, kellel mõlemal on kolm last kaasas. Need inimesed peatuvad kolleegi juures ajutiselt, et minna edasi läände.
Kuu lõpuks korjame kõik hüvitiste taotlused kokku ja siis on selgem, kui palju inimesi majutatakse, kuid ma arvan, et paljud ei küsi tekkinud kulusid tagasi, kuna nende juures peatub vaid paar inimest, kes on enamasti pereliikmed.
Loomulikult on kulukas, kui majutada kuu aega kümmet inimest. Kuid kui tegemist on kahe pereliikmega, kes on Ukrainast põgenenud, siis nende eest enamasti ei soovita hüvitist küsida.
Kas teil on neile inimestele, kes mõtlevad põgenike majutamisele, ka mingisuguseid näpunäiteid või julgustavaid soovitusi anda, miks nad võiksid seda teha?
Ma arvan, et tegelikult ei vaja keegi, kes mõtleb põgenike abistamisele, julgustust. Meil Moldovas oli selline olukord – selle kohta tehti ka Facebooki postitusi –, et Ukraina ja Moldova piiril kutsusid moldovlased ukrainlasi endale koju. Neid, kes pagulasi avasüli oma koju kutsusid, oli rohkem, kui piiril päästmist ootavaid inimesi. Moldovlased sõna otseses mõttes kaklesid piiril sellepärast, kes saab põgenikke endale koju viia.
Kuna Chișinăust (Moldova pealinn – toim.) on Ukraina piirini vaid tund sõita, siis sõitsid väga paljud inimesed piirile ja pakkusid Ukrainast pagenud inimestele tasuta küüti Chișinăusse.
Seda hakati tegema kohe, kui tuli välja, et mõned ebaausad taksojuhid võtsid Ukraina põgenikelt sõidu eest ebanormaalselt kõrget tasu. See hakkas Facebookis levima, mistõttu otsustasid paljud inimesed oma autodega minna piirile jõudnud ukrainlastele appi.
Mind tegelikult üllatas väga, kuidas moldovlased reageerisid. Ma ei uskunud, et meie rahvas on nii külalislahke. Jah, meid teatakse kui häid võõrustajaid, kuid ma ei uskunud, et meie rahvas on sedavõrd külalislahke ka praegu, kui me võtame endale koju võhivõõraid.
Inimesed lähevad sõna otseses mõttes piirile põgenikke ootama, et neid siis endale koju viia.
Mis on veel huvitav, on see, et paljud piirilähedaste alade talunikud ja ka mitmed Chișinău ärid on Ukrainast pagenud inimestele tööd pakkunud. Näiteks võttis üks mu sõber, kellel on restoran, kelnerina tööle mõned ukrainlased. Praegu ei ole isegi oluline, kas nad räägivad rumeenia keelt. Piisab, kui nad räägivad vene keelt.
Ma tean, et IuteCredit annetas raha ja töötajad annetasid toiduaineid, et abistada ukrainlasi. Kui suur oli annetuste hulk ja mida te täpsemalt teinud olete?
IuteCredit Europa tegi ühekordse annetuse 100 000 eurot. Kuna meil on hea koostöö siinse sotsiaalse missioonikeskusega Diaconia, siis otsustasime, et aitame neid toiduainetega. Nimelt korraldasid nemad piiril nn supikööki, et pakkuda põgenikele sooja toitu.
Praeguseks on aga selge, et seda teenust vaja ei lähe, kuna põgenikud viidi piirilt edasi Chișinăusse, kus siis juba korraldati edasi nende majutust või transporti läände.
Kui esimestel päevadel oli piiril umbes 11-tunnine järjekord, siis nüüd on asjad seal paremini korraldatud ja selliseid järjekordi pole. Seega puudub ka vajadus piiril ootavaid inimesi toita.
Lisaks palus valitsus inimestel tuua põgenikekeskustesse sooje tekke, sest ööd on siin veel külmad. Ka selles üleskutses osales palju meie inimesi. Me pakkusime oma töötajatele võimalust, et tekkidele kulutatud raha maksame neile tagasi, kuid seni pole keegi seda kasutanud.
Moldova on vaene riik ja vajab praeguse põgenikekriisiga seoses ise rahalist abi. USA on teatanud, et aitab rahaliselt, ja neid teateid on tulnud mujaltki. Kui suur on teie hinnangul see summa, mida Moldoval vajab, et selle olukorraga toime tulla?
Valitsus küll ütleb, et lubatud toetuste summa ei ole piisav, kuid mina arvan, et seda on juba liiga palju. Me oleme saanud raha USAlt, ÜRO pagulasnõukogult, Türgilt ja Itaalialt. Ma ei ole kindel, kui palju on meile juba põgenikega seoses raha antud, kuid ma usun, et seda on rohkem kui küll.
Tõenäoliselt teeb meie valitsus oma arvutusi praegu oletuste ja mingite arvutuste pealt, et põgenikke tuleb juurde. Sel juhul tõesti seni saadud rahast ei piisa. Praeguseks peaks see summa olema juba rohkem kui 100 miljonit eurot. 100 000 põgeniku jaoks on seda rohkem kui küll.
Räägime Venemaale kehtestatud sanktsioonidest. Kas need mõjutavad kuidagi ka Moldovat?
Ma arvan, et üks asi, mis annab tunda igal pool, on kütusehinna tõus. Moldova-siseselt ei puudutagi meid niivõrd sanktsioonid, mis Venemaale seati, vaid hoopis teine pool. Enamus importtooteid, mis meile idast tulevad, tulevad Venemaalt või Valgevenest, seal kasutatakse Ukrainat transiitriigina. Nüüd on näiteks olukord, kus kõik, mis tuleb meile Hiinast, Kasahstanist või Georgiast, peab meieni jõudma läbi Türgi.
Muidugi on ka võimalus, et see tuleb kuidagi läbi Venemaa, Poola ja Rumeenia, aga see pole kindel. Transpordiga tegelevate ettevõtete sõnul toob see kaasa transpordihindade kahekordistumise. Seda hinnatõusu saab aga tunda just lõpptarbija.
Mis puudutab aga Venemaalt tulevaid toiduaineid, siis tõesti, mõned asjad kadusid poelettidelt, kuid neile leiti väga kiiresti asendus mujalt. Võtame näiteks riisi: kui enne müüdi Venemaa riisi, siis nüüd on tootjariigina kirjas Itaalia. Me teame, et ei Venemaal ega Itaalias ei kasvatata riisi ja suure tõenäosusega ostavad nemad seda Hiinast. Nüüd on lihtsalt pakil kirjas teine tootjariik ja hind pisut kallimaks muutunud, kuid otseselt kadunud ei ole midagi.
Praegu on olukord, mil paljud riigid, ka NATO, ei taha sõtta otseselt sekkuda, sest kardetakse Venemaa ähvardusi. Kas Moldovas on ka tunda inimeste hulgas hirmu Venemaa rünnaku ees?
Ma arvan, et esimestel päevadel oli paanika. Siis läks umbes tuhatkond inimest Rumeeniasse. Mõne päeva pärast tulid nad tagasi, kui said aru, et venelased ei ründa meid kohe. Või vähemalt saadi aru, et venelased võivad küll tulla, aga mitte kohe.
Moldova reaalsus on ka see, et meil on küll 2,5 miljonit elanikku, kuid neist umbes kaks miljonit on Moldova passi omanikud. Lisaks ei ole meie riigil mingisugust sõjaväge. Me oleme nagu Lichtenstein. Meil pole ka sellist päris korralikku piiri, sest Moldova asub kahe jõe vahel. Meil on küll tolliametnikud ja piirivalvurid, kuid neid on kokku umbes paarsada – olgem ausad, nemad ei suuda ühtegi tanki peatada. Meil ei ole Moldovas ka lennuväge ega tanke. Ainus, mis meil on, on infrastruktuur.
Pärast neid esimesi päevi saime mõned ametlikud teated Transnistriast (väike tunnustamata riik Moldova ja Ukraina vahel – toim.), kus öeldi, et nemad ei plaani sõjaga liituda. Lisaks kinnitasid mõned Ukraina sõjaväe kõrgemad ametnikud, et kuni Odessa suudab venelasi eemal hoida, on Moldovaga kõik hästi.
Nüüd aga tundub mulle, et inimesed suhtuvad sõtta nagu Covidisse – see on reaalsus, millega peame toime tulema. Näitena võib ju siinkohal tuua kasvõi Iisraeli, mis on sõjategevuses olnud umbes 15 aastat (Iisraeli ja Palestiina konflikt – toim.). Ehk siis me räägime küll iga päev sellest, mis toimub Ukrainas, kuid me ei karda enam niiväga.
Hetkeks oletades, mis juhtub, kui venelane ründab Moldovat. Meil ei ole sõjaväge. Minul näiteks pole kodus relva. Mul on ainult kööginoad, millega iseennast ja peret kaitsta. Seega ma kardan, et venelane käib meist nii kiiresti üle, et seda isegi ei mainita kuskil. Võib-olla räägitakse korraks siis, kui venelane on jõudnud Rumeenia piirile.
Esimeste päevade paanika ajal räägiti ka sellest, et meid Transnistriaga ühendavad kolm silda võiks õhku lasta. Igaks juhuks, kui Venemaa otsustab rünnata, siis ei oleks neil sealt suunast võimalik tankidega tulla.
Õnneks suutis aga valitsus inimesed maha rahustada ja kinnitada, et Venemaal ei ole vähemalt praegu plaani meid rünnata.
Seda on kinnitanud ka kõik lähinädalatel siin käinud Euroopa Liidu riikide riigipead ja kõrged poliitiliste institutsioonide ametnikud. 17. märtsil käis siin ka Eesti president.
Tõsi, Moldova ei pooldanud Venemaale sanktsioonide kehtestamist, kuid meil olid selleks omad põhjused. Asi pole isegi mitte selles, kas me oleme poolt või vastu, me lihtsalt ei saanud neid seadusest tulenevalt pooldada. Seetõttu ei lisanud Venemaa meid ka ebasõbralike riikide hulka, mis andis meile omakorda kinnitust, et nad ei ründa meid.
Aga eks tegelikult ootavad kõik ju selle sõja lõppu, sest vaadates ainuüksi hinnatõusu, siis see ei saa lõputult kesta. Inimesed usuvad, et sõja lõppedes langevad hinnad taas. Muidugi on selline mõtlemine liiga optimistlik, kuid see on see, mida nad usuvad.
